Start!

Täna on minek.
Pean Ennule Tallinnasse järgi sõitma. Mingitel arusaamatutel põhjustel ei saa ta liinibussiga Pärnusse sõita (ratast polevat võimalik bussi mahutada vms?!). See ei kõla just matkamehe jutuna. Üldse pelgan pisut täiesti võõra inimesega sellisele retkele minekut. Võib-olla sellepärast et ta tundub minust vanem olevat, et ta alles hiljaaegu omale telefoni soetas, võibolla sellepärast et ta on üksi rattaga Moskvas ja Piiteris käinud... .
Tegelikult mulle meeldib uute inimestega tutvuda ja see ongi reisimise-matkamise üks võlusid. Sarnast diskussiooni iseendaga pole enne ette tulnud. Olen suht otsekohene ja järsu ütlemisega, kui miski ei meeldi siis kipun välja ütlema, seega kardan ehk hoopis iseennast..?

Lapsed on juba maale komandeeritud, siiski korraks tuleb sealt veel läbi sõita. Traditsiooniliste kalli-musideta pole kunagi kaugemale ära läinud. Arvatavasti langen ka tavaliste reisieelsete väljapressimist ohvriks: "Issi, mida sa meile seekord tood? Issi, nüüd sa pead meiega ka reisile minema! Issi, ...". Sellest kõigest ei tahaks ilma jääda.

Varustuse osas on mõningad valikud mis tuleb veel ära lahendada. Nimelt ei tea kas võtta telk kaasa või mitte. Ja kui võtta siis kas oma suur telk või sõbralt laenata normaalne, kergem ja väiksem. Olen harjunud matkadel magama lõkke ääres, vihmaga leiaks ju mingi sara kus olla. Venemaal ei tohiks ka kohalike külalislahkust alahinnata. Ja tassida kaasas ülearust koormat on minu reisu-matka põhimõtetele väga vastukäiv. Samas oma telgiga oleks nagu kodusem ja sõltumatum. Hakkan vist vanaks jääma..
Tagavarakummi seekord kaasa ei võta, sai just uus alla pandud. Sisemise jaoks on remondikomplekt kaasas. Ratas on hooldatud ja proovimatk ka tehtud, sellega peaks olema ok. Igaks juhuks kuuskantvõtmete komplet ja ketiõli, pumba vist võtan ka.

Sääsetõrje on veel ostmata, samuti samarin. Vana alkohoolikuna on mul magu veidi rikkis ja kipub peale rasvast söömaaega kõrvetama. Viinavõtmisest ma parem ei räägigi. Ja eeldada et ehk ei tule seekord võimalust oleks utoopia, matkame ju ikka "luki alla" välja. Langenud "geroide" mälestuseks pitsi ikka teeme.

Pean igasugu koodid veel üles kirjutama et saaks netis toimetada kui tekib võimalus. Koduarvutis on kõik automaatse sisselogimise peale sätitud, võõras kohas on nende asjadega alati jama. Ja fotoka mahalaadimisjuhe tuleb ka kaasa võtta.

Ok, soovin meile edu ja ehk õnnestub järgmine sissekanne juba Pihkvas teha!