Pihkva

Jarelduse rattaomanike paritolu kohta tegin jargmistel alustel: 2 Scotti ja Trek, eestlaste turuliidrid. Pisut kahtlesin, kuna rattad olid u 15a vanad, aga enne kui joudsin otsuse lukku luua kostis seljatagant tuttav haal- selgus et vagagi tuttavad Parnu poisid, ka Pihkvat votmas. Soome koos ja, oodanud ara kuni tugevam vihm ule laheb, soidame koos linna. Vihm siiski veel ei lope ja soidame otse linnusesse et mones kangialuses pisut kuivada. Enn on nii suss et peab pisut pikutama, tundub et muidu lopeb tema matk siinsamas.

Jatan kaaslase toibuma ja lahen linna et otsida ules raudteejaam, internetipunkt ja mingi hotell, sest ma ei ole veel pihkvaga lopetanud ja selle ilmaga kusagil kraavipervel pole mingi monu oobida. Selgub aga et koik linna hotellid on tais, isegi lennujaama hotellis oli ainult sviit vaba. Siiski anti lootust hotellis Krom, et kui tunni parast tagasi tulla, saaksime ehk kellegi bronnitud toa omale, juhul muidugi kui enne ei ole bronnija kohale joudnud. Meil vedas.

Kustud-pestud-kammitud, lahen Pihkva ooeluga tutvuma. Kuulsime juba enne et mingi prasnik on kaimas. Linn oli miilitsaid tais, liiklus avatud ainult uhistranspordile. Nuud saan teada et on linna aastapaev, 1100 aastat Pihkvat. Selle tahistamine on uhtlasi ka Pihkva vabastamise aastapaev. Linn on rahvast tais, parkides on vabaohukohvikud ja bandid mangivad. Isegi Eesti ja Lati rahvatantsijad on kohal. Taas jouan hotelli vastu hommikut ja vajun voodisse, koht Ljulja kebabist punnis. Aken on kinni, selle vea parandan kiirelt ja siis unele.


On hommik, arutame edasisi plaane. Tahan esialgu rongiga Novgorodi soita, Enn ei taha sellest kuuldagi. Pakub et paevas 120 km, mis see on, homme lounaks oleme kohal.. . Peale tema eilset esinemist ei veena see jutt mind pormugi. Lukkan otsustamise edasi, kuni olen saanud sellise kaardi kus teed on ka peal. Jutuks tuleb ka paariks paevaks lahkuminek. Esimeses kohvikus peale jaitsnitsa ja sosiski soomist ning kohvi olen valmis jatkama sadulas. Ka pihkva oblasti kaardi saime, paris hea.