Porhov, Dno, Staraja Russa

Olen otsaga Staraja Russas, ilusas hotellis, pesnud ja maganud. Vaga viisakas teenindus, abivalmis inimesed jne. Uldse jatab see linn mulje nagu oleks keskuses. Poes on isegi toorest liha, soome gin-i jne. Hotellituba 1-ne maksab 680rbl ja on seda igati vaart. Siin on ka taitsa viisakaid restorane(ok, hotelliresto on vist siiski ainuke), vaga ok ollekas, kus saab kebabi ja saslikki, rattapood!!! jne. Kindlasti kulastan linnasauna, ohtupoole.

Rattapood roomustab mind selleparast et on tehnilisi probleeme. Nimelt vasak pedaal on murdunud ja sellisega ma kogu teed labida ei taha, seda enam et kui ka edaspidi paar sellist kohta ette tuleb nagu eile, siis on see lausa voimatu. Mis eile oli selleni veel jouan. Peale pedaali teeb vaga paha haalt esimese ratta laager. See oli juba Korvemaamatkal jutuks et tuleb maarida voi vahetada, aga unustasin. Nuud on nii et kardan juba laskumistel soita sest korin on vali ja kui see 50km/h kokku jookseb siis tagajarjed voivad olla jamad. Seega loodan paaseda litooli lisamisega. Kaisin ka autoteeninduses ara ja homme u 10 paiku lubati mul kasutada vajalikke tooriistu.

Interneti kasutamise voimalus on enamuses vene linnades postimajas, kus on eraldi uks kyberpocta, avatud 9.00-17.30. Laadimiskiirused on ehk veidi lahjemad kui olen harjunud, aga siiski taitsa ok. Eelmistes on olnud hind 30 rbl/h, siin on 15rbl/h +laadimismahu pealt ka mingi tasu.



Eilne paev nagi valja siis jargmiselt:
Peale seda kui olin oma postitused Porhovis teinud, liikusin Dno poole. Dno tuli ruttu, tee hea ja liiklus vaike. Olin otsustanud et enne edasi ei liigu kui saan keti olitatud. See tegi juba eelmisel paeval paga haalt ning soita tundus ka veidi raskem. Paraku ei ole ketioli leidmine nii lihtne kui asud Dno s. Peale seda kui olin enamus poed labi kainud(need asuvad koik koos keset alevit) otsustasin teha vaheaja ja peale seda kasvoi raudteedepoosse minna voi rissot peale valada. Jube sant vark kui naiteks kett peaks metsavahel katkema ja lahima kulani on 10km.

Tuleb tunnistada et Traktir u Angela oli igati peen koht ning toit samuti. Peale sooki leidsin siiski ka uhest ehituspoest omblusmasinaoli mis on kullalt vedel et saab ketti olitada. Meie deflonspray on siin tundmatu asi. Ehituspoes oli veel tsementi, torvapappi, kahhelkiviimitatsiooni, vene keraamilist santehnikat, naelu, el. pirne ja..... vist saigi koik kirja.

Edasisoit kulges mooda taiesti ok asfaltteed oblasti piiri poole. Varsti see kull laks ule kruusateeks aga seegi oli taiesti talutav. Tegelikult vaga hea kruusatee.
Kaardi jargi olid kahe oblasti vahel pinnasteed, kohati,u 15km, margitud lausa punktiirina. Kuna alternatiiviks oli u 1,5 paevateekonda, otsustasin riskida. Esimeses kohas kus algselt plaanisin pinnasteele keerata, seletas moodasoitev traktorimees et ne projedes! Dase jesli dengi jest, ne projedes! Tegelikult kais see kogu minu plaani kohta sedakaudu Volot-sse jouda.
Kuulan mis mehel oelda on ja otsustan veel jatkata suuremat kruusateed mooda, seni kuni seda on. Kaart lubab veel u15km. Nii ongi. Tee lopeb Rvi nimelises kulas, edasi... edasi tuleb improviseerida. Katkise silla juures mangivad u 8aastased poisikesed ei tea minu kusitud teest midagi. Hiljem saan aru miks- nimelt kuidas saaksidki teada kui teed ei kasutata juba u 30a ja isegi kulatanav on rinnuni rohtu kasvanud. Lahe on vaadata, tanava kurss on selgelt naha sest majad ja isegi aiad on sailinud, osad kokkuvajunud, osades veel elatakse. Siiski kasvab tanaval rinnuni hein mis on niidetud ainult nende elamiste eest kus elanik sees. Valdavalt on elamud muinasjutuillustratsioonidest tuttavad tare-tareke tyypi ehitised. Uldse on siin palkmajad senimaani ausees, uuemaid ehitisi on linnade lahistel naha paris palju.

Vaatan kaarti hoolega ja tihti, kuid kulavahel ei saa aru kuhu keerata. On mingi jogi millest enne ule soitsin ja paike, mis siiski kipub pilvede vahele kaduma. Kuna kedagi naha ei ole siis teen valiku ja painan pedaale. Vaatan ka igaks juhuks spidomeetrinaidu ja kellaaja. Tee on endine metsavaljaveo tee kus roopad on rinnunu, ja seda ilma naljata. Roopad on piisavalt laiad et nende pohjas soita ainult et hasti sirgelt, kuna taga on rattakott ja see jaab kohe kinni kui vingerdad. Samas on vaatevali piiratud kuna roopa pohjast arvestades on heina ulemise piirini u 3 m. Soidan kuni tee keerab metsa, vahepeal tassin ratast seljas sest vihmavesi on savisel pinnal sugavamates kohtades tekitanud pea labimatu polota. Metsaall on puud risti ule tee langenud, tihnik muutub jarjest hullemaks. Kohedust tekitavad varsked metsseajaljed, kohati on kari vanad traktoriroopad laiali tuhninud ja sopa sees lesinud. Kui olen varskest seasitast labi soitnud, otsustan veidi ringi vaadata. Aga pole kusagile vaadata, labimatu tihnik on igal pool kuhu silm satub. Hirm on. Puude vahelt saan paikese suuna katte ja... suund on risti vastupidi sellele kuhu pean joudma. Pagan, tuleb tagasi minna. Osalt on see kergendus, sest siia metsa ooseks jaada ei tahaks, aga kell on juba 5, samas tagasi minna...
Lohutan ennast vana matkasellide utlemisega et ots ringi ja edasi!
Tagasi kulasse joudes jookseb vastu hundikoer, kellest alguses ei saa aru kas ta juba on soonud voi olen mina tema hilinenud louna... Osutub siiski toredaks sobralikuks kutsaks. Sellegipoolest saab ta perenaiselt soimata, hoovist valjub memm. Den dobrii! Vi sto, molodoi tselovek, ne tuda popali? Sdes se dorogi net, use 30 let! Ai-ai-ai..
Tuleb ka teine memm, parmude kaitseks mesiniku mask peas. Saan ulevaate kula ajaloost ja teada ka et veel sel talvel veeti minu soovitud teed mooda metsa valja, seega labipaas on olemas! Olin kusagilt enne sigade metsa oige teeotsa maha maganud. Tee siinkohal tahendab tee seda kui auto on korra ule heinamaa soitnud. Ei meeldi mulle tagasi keerata, aga labi peab saama, sest nuudseks on alternatiiv veninud juba 2 pikaks paevateekonnaks. Jama on see et kompass on ainult ennul ja mul ainult paike, seegi rohkem pilve taga..
Ma ei tea ise ka kuidas, aga oige teeotsa ma leian, teisel katsel. Metsaveotee laheb ule kunka ja seal, kuival pinnal, roopaid ei ole. Seega ka teed pole. Markan paremal eemal raiesmikku ja soidan labi ulepea ulatuva heina sinnapoole. Vahepeal satun kandude ja saetud puude otsa, aga sadulast maha ei tule. Ja seal ta ongi, talvine metsaveotee paistab! Room on suur ja jatkan oluliselt optimistlikumalt, kuigi tee koosneb mulgastest ja risti ule tee aukude katteks langetatud puudest. Pean mitu korda tagumist kaiguvahetajat puhastama, see on heinast nii umbes et ei kuula enam sona. Optimismi lisab veelgi jahimeeste voi kelle iganes uaziku u ndlvanused jaljed, olen vist paasenud....