Loknja-Besanicõ

Hommik on ilus, päike paistab. Nagu ikka, tukun kaaslasest pisut kauem. Kui ärkan on Ennul asjad juba pea-aegu koos ja kõht täis. Käin ujumas(vesi on isegi hommikul niiiii soe!), koristame laagriplatsi. Enn aitab telgi kokku panna ja asub teele. Seekord pole mul peale võileiva söömise muud asjaajamist ja u 10-15min hiljem lahkun minagi.

Ilm siiski nii ilusaks ei jää aga vihma ei saja ja vahelduseks vähe pilvisem päev kulub ära. Puhuks ainult tuul vähe soodsamast suunast. Kuni Lokniani pole eriti midagi huvitavat, puhas sõidurõõm. Sõidame hommikul mingi maa koos, seejärel jätkan oma tempoga. Lokniasse sisse marsruudi järgi asja ei ole sest tee keerab Besanicõ peale kohe enne linna sissesõitu. Otsustan siiski tiiru peale teha, seda enam et olen juba päris mitu tundi üksi sõitnud ja edumaad peaks jaguma.

"Nacionalnie ossobennosti russkogo restorana"


Nagu tavaliselt otsin üles kohaliku restorani, tassin ratta trepist üles ja jään ettekandjat ootama. Tundub et kokk ja ettekandja on sama inimene, vähemalt riietuse järgi. Menüüga oli aega tutvuda piisavalt ja tellimine läks kiirelt, praekõrvase õlle pidin alt kulinaariast ise tooma. Lisan menüü fotona
Hoolimata pea olematust hinnast on tellitud praad maitsev. Liigset ilutsemist ei ole, tellitud kala serveeritakse koduselt praetud kartulitega. Sisuliselt ei ole tegemist serveerimisega ja ka mitte restoraniga. Laudade vahel/laudadel jalutab "majakass", kes ülejääkide eest hoolitseb. Kohvi saab Venemaal reeglina lahustuvat, kui just ei ole tegemist oblastikeskuse mõne, võib-olla ka ainukese, euroopaliku kohvikuga. Mulle toodud arve oli u 42rbl, täpselt enam ei mäleta. Selle eest sain "kohvi", supi ja prae.






Kohvi toodi lahedalt mingi kruusiga, alumiiniumlusikas sees püsti.


Loodan et arutelu Venemaa maapiirkondade serveerimiskunsti üle ei kõla virisemisena sest mulle see pigem meeldib kui häirib. Nõud olid puhtad, toit maitsev ja ettekandja tõi täpse raha tagasi, seega tore ju!
Huvitav kas ka teistel on see nii et jotsi jätmisel ollakse seda heldemad mida vähem ettekandja vägisi sisse kasseerida üritab?



Ahjaa, sööma pidi alumiiniumlusikaga nagu meil veneajal haiglas, nuga ei antud.


Siin pildike kohvitassist "vene moodi"












Kõht täis, liigun tagasi ristmikule vaatama kas Ennust miskit kuulda. Keegi pole midagi kuulnud, teeääres istuvad memmed on just istuma tulnud. Üks auto tuleb õigest suunast ja jääb üsna minu lähedal seisma, küsin juhi käest" Võ tam odnogo velosipedista ne videli?" "Da, videli.." "A daleko?" "Ne ocen.." ja kihutas edasi. Vaatan- tulebki eemalt kurvi tagant rattur välja, ainult et kohalik memm, lüpsik lenksu otsas..hehee. Mida siis teha ja keda ta seal nägi- kas Ennu või oli see memm tema velosipedist..?
Otsustan edasi sõita. Kui Enn on vahepeal juba mööda sõitnud, saan ta enne Besanicõt nagunii kätte, kui ei ole siis ei saa ta kaugel olla ja oodata võin teda ka seal.

Mõeldud-tehtud. Juba paari km-i pärast muutub loodus ilusamaks, meenutab meie lõuna-eesti kupleid. Kenad agraarvaated, põllud haritud jne. Kuplitest tuleb muidugi üle sõita aga kui teeääres on mida vaadata siis on kuidagi kergem. Tuul on ikka veel pooleldi vastu, pooleldi küljelt. Kaardi järgi peaks peale Besanicõt varsti hakkama tuul tagant puhuma, juhul muidugi kui ta enne suunda ei vaheta.

Besanicõ

on kena asula. Ei teagi kas nimetada teda linnaks või külaks. Kohe asulasse sisse sõites on teeääres isegi meie mõistes korralik toidupood, neid tuleb veel. Siis ehitusmaterialide pood, plastakende müügiesindus, põllumajandustehnika varuosad, isegi rattapood! Ja rataste, nii mootoriga kui ilma, varuosade pood on ka. Väga korralik restoran, kulinaaria. Seekord ma sööma ei lähe kuna eelmine kõhutäis on alles seedimata. Külastan varuosade poodi lootuses leida kodaraid, aga nii hästi siiski ei lähe. Aga müüja on lahe kutt, laenab tööriistu, niipalju saan sättida et ratas mahub jälle pidurite vahele ära.
Tegelikult on väga ohtlik ilma tagumiste piduriteta sõita sest kogu raskus on varustuse näol taga, seega pinnas- ja kruusateedel, kui laskumisel on ka kurv, blokeerub esiratas pidurdades kergesti ja avarii on lihtne tulema. Paaril korral juhtus ka "napikas", aga jäin siiski jalgele.

Jõudsin parasjagu ratta korda saada ja paar kohukest ära süüa kui ka Enn kohale veeres ning peale joogivarude täiendamist jätkasime sõitu. Kell oli u 6 õhtul kui Besanicõst lahkusime. Leppisime kokku et sõidame u 10km veel ja hakkame siis ööbimiskohta vaatama. Kaart seekord mingit veekogu ei näidanud, tuli leppida lihtsalt mingi siledama kohaga.

Sõitsin pisut ette ja leidsin niidetud heinamaa. Pisike võsa jäi ka tee ja laagri vahele, käis küll. Pisut eespool oli tunduvalt paremaid kohti ka, aga tahtsin taganttuulega(prognoos osutus õigeks) võimalikult palju sõita kuna tundus nii kerge peale tervet päeva vastutuult sõitmist. Tahtsin küll ööbimiseks valida koha kus tuul oleks lõkkesuitsu puhunud teest eemale, aga teisel pool teed oli ainult võsa ja otsustasin seekord sellest teemast mööda vaadata. Nimelt me ei olnud päris kindlad kas tohime lahtist tuld ikka teha. Ka olime juba piisavalt põlenud metsa näinud ja otsustasime selles osas olla ettevaatlikud nii tule enda kui ka võimalike kontrollijatega.

Enn kiitis laagripaiga sobivaks. Telk üles, lõke üles, teepeenralt leitud mingi rest tulele ja eilsest jäänud lihad särisema. Seekord oli liha hästi ainetega läbi imbunud ja parem veel kui eile.

Olime siiski suhteliselt vara laagrisse jäänud, seega jäi valget aega lõkke ääres lobisemiseks päris pikalt. Minu eelnevad kartused et igav saab olema osutusid asjatuks. Analüüsisime päeva ja kogu matka, vahetasime kogemusi eelnevatelt matkadelt-reisidelt, rääkisime tulevikuplaanidest- täitsa tore lõkkeõhtu.