Novorshev- Puskinskie Gorõ

Ärkasime täna peaaegu koos.Hommik on ilus aga tuuline. Tegeleme tavaliste hommikuste toimetustega- väike võileib, telk kokku, mingi vedelik joogipudelisse ja minek. Kui eile oli viimased u 10 km tuul tagant siis nüüd 180` vastupidises suunas. Täna oli vist esimene hommik kui tuli pesemata teele minna sest veekogu või dushi-kraani ju polnud.
Pole hullu, olemegi seni pooleldi turistid, pooleldi matkajad olnud. Senised 4 ööd hotellis on selgelt liigne priiskamine ja luksus, kuigi, hinnad on sellised talutavad.
Enne Novorshevi pole eriti midagi, lihtsalt vastutuult pressimine. Novorshev ise on samuti kui Besanicõ väga korralik asula. Esimese peatuse teen kohe "Stalovajas". Väga puhas ja korralik koht. Baaris on menüü, seal tuleb toidu eest maksta ja siis saab peale mõningast ootamist toiduluugist kauba kätte. Täpselt sama süsteem nagu Pärnu Bussipargi sööklaski. Hinnad ja menüü muide on ka suht samad(kes pole asjaga kursis siis Pärnu Bussipargis on säilinud seni nõukaaegne söökla koos nõukaaegsete söökide ja hindadega).
Lahkume sööklast ja asume teele PushGorõ poole mis on venelaste seas eriti populaarne reisisiht. Eelnevalt sellel teekonnal on minult korduvalt küsitud kas ka sinna läheme. Vahel narrisin küsijat et sinna küll ei viitsi minna. Vastus tuli pahaselt-käskivalt et sinna PEAB MINEMA!! No meil oli nagunii see plaanis ja sinna siis suuna võtsime. Sõitsime pisut koos, seejärel libisesin kogemata eest ära. Pisku aja pärast sõitis väääga vaevaliselt mööda traktor, logisev käru järel. Otsustasin tema vaeva veelgi suurendada, haarasin kinni käru teepeenra poolsest servast. Varsti aga muutus teepeenar nii auklikuks et oli keeruline teel püsida ning kolisin teepoolsesse külge. Et liiklus oli pea olematu siis julgesin seda teha, teades et rikun räigelt igasuguseid eeskirju. Traktoril puudusid peeglid, seega vahelejäämise ohtu ka polnud, traktorist ei vaadanud kordagi taha. Pikapeale hakkas käsi kangeks jääma. Traktori kiirus oli konstantne, täpselt 30km/h. Kui olin nii u 6-7 km priiküüdis seadusi rikkunud, tuli ka tagajärg. Nimelt esimene auto mis meist möödus, tumesinine shiguli, vaz2106, ajas kõrvale ja mängis mootori pööretega nii et oli keeruline valesti aru saada- mees kasutas mootorimüra signaali asemel. Vaatasin hetkeks kõrvale, naeratasin ja jätkasin. Autojuht jätkas samuti minu tähelepanu tõmbamiseks mootori pööretega mängimist, kuigi müra järgi otsustades oli tema tegevus ja tuju naljast kaugel. Olin seni vältinud tähelepaneliku ja seaduskuuleliku kodanikuga pilkude kohtumist kuid kaastundest endast vanema auto vastu(selle mootorit ähvardas kokkujooksmine) vaatasin veelkord. Kõrvalistuja oli miilitsavormis, tagaklaasi all aknalaual vedeles sinine vilkur. Pagan, mendid! Kohe kui nägi et olen teda märganud röökis midagi sellise häälega nagu oleksin tema pere kohta miskit solvavat öelnud-teinud. Kumminui oli käes ja vist mõni sek hiljem kui ma neist ikka välja poleks teinud, oleksin nuiaga selga saanud. Lasin kiirelt kastiservast lahti ja keerasin traktori taha samal ajal miljon mõtet peast läbi käimas mida järgmiseks teha. Oleksin jõudnud traktori taga, nii ühel kui ka teisel pool, jätkata sama tempoga ehk u 10 km ennast kätte andmata, samuti võinud keerata äkiliselt kõrvalteele või maastikule, samuti lugesin mõttes üle taskus olevad rublad. Kõik see asjata sest kohe kui olin rikkumise lõpetanud jätkas miilits oma teed. Oli see vast kergendus.
No mis seal ikka, sain siiski 6-7km suht hea tempoga edasi ja kõik läks õnneks. Veidi ettevaatlik olin edaspidi ikka kõigi siniste 06-te suhtes, justkui oodates karistust oma patu eest.

PushGorõsse sisse sõites oli hea laskumine, sain kiiruseks ilma lisaks väntamata 52km/h. Loomulikult järgnes sellele ka samaväärne tõus. Ja seda veel mitu korda nii, ega asjata ole asulal selline nimi.
Esimesel ristmikul mis asulapiirist sissepoole jääb on kohe ilus Puskini ausammas, ebaharilikult korras ja kenasti hooldatud. Üle tee on memmed lilli müümas, ristmiku kolmandas küljes kloostri müür ja värav. Kõikjal näitavad viidad erinevate mälestiste jm Pushkini teemalise juurde. Ahjaa, linnapiiril oli lausa mingi Pushkini Instituudi moodi nime kandev asutus. Küla või linn, mis iganes ta ka ei ole, on küll kena maastiku poolest, muidu aga suht mannetu ja hoolitsemata, majad nii nagu vene aeg nad maha jättis, muru niitmata jne. Olen nii traditsioonide kui ka kõhu ori, seega restorani..
Seekord siiski kõht väga tühi ei ole, võtan pelmeenid ja õlu. Pelmeenid on head, õlu veelgi parem. Hoopis kindlam tunne minna kõigevägevama palge ette oma pattude koormaga. Järgmiseks oli mul plaan minna kloostrisse et vaadata üle Pushkini haud ning panna ehk küünal ka, nii ju kombeks on..
Lugenud värava taga sisekorra eeskirjad üle tõmvan pikad püksid lühikestele peale ja üritan koos rattaga koos väravast sisse minna. Üks vastutulev vanamutt vaatab mind kurja näoga ja vangutab tänitavalt pead. Vi..u, mis sel nüüd viga on, panin ju pikad püksid jalga?! Näitan talle keelt, ise ka ei tea miks. Vangutab pead ja läheb edasi. Ma lähen ka edasi. Sees käsib valvur ratta nurga taha panna, samas meelde tuletades et seal selle eest keegi ei vastuta. Osad teed on kinni, vist mingid haljastustööd pooleli. Ma ei saagi aru kus see Pushkini haud on, lähen kirikusse. Ilus on. Aga millegipärast ei suuda ma leida sobivat põhjust küünla süütamiseks ja jääbki süütamata. Sellega on nii et lähen sarnastes pühapaikades alati veidi segadusse. Tunnen mingit austust nende kohtade vastu, samas on mingi trots või tõrge ees, vabalt olla ei saa. Ju ma ikka liiga patune olen...


Siin on kloostrit või mis ta täpselt oligi tutvustav tahvel.
Puskinskie Gorõ ümbrus on u 7-10 km raadiuses täis igasuguseid nö vaatamisväärsusi a`la siin pingil kirjutas ta "Jevgeni Onegini", selle puu all oma esimese luuletuse jne. Mulle need erilist ei paku, seega püüan leida üles postkontori. Lõpuks ka leian, aga internetitädi on läinud mingeid korteriga seotud toiminguid teostama, tuleb alles tunni pärast. Seda aega pole mul kusagilt võtta ja hakkan vaikselt liikuma Ennuga eelnevalt kokku lepitud silla suunas.
Varsti märkan eemal minuga samas suunas sõitvat tütarlast, kahtlaselt matkaja moodi riides, kott seljas. Mõtlen et ega ta miski pikamaa matkaja saa olla, kes siis seljakott seljas sõita viitsib. Lähemale jõudnud, oleme varsti tuttavad, Lena on siin vanaema juures, muidu elab Piiteris. Hetkel on tema teel marjule ja meie teed kattuvad nii u 5km osas. Kui Lena kuuleb et meil plaan saada selles suunas sõites Ostrovisse muutub ta nägu mõtlikuks. Ta arvab et see plaan ei pruugi õnnestuda kuna tema teada ei lähe sealt kaudu teed. Näitan talle kaarti mille peale ta noogutab, mõtleb natsa ja arvab siis et on vaja küsida kohalike käest. Vahepeal oleme jõudnud eelpool mainitud sillani kus Enn juba ootab, on oodanud juba u 10min. Lena liigub vaikselt edasi, Enn hüppab ka rattaselga ja jätkame teekonda. Peale lühikest jutuajamist sõuan Lenale järgi , ta just keerab teeäärsest hoovist välja. Oli teed küsinud, paraku arvanud ka need et sedakaudu ei saa, vaja ringi minna. Pagan, kas need inimesed siis üldse kodust eemal ei käi või mis. Olen siiski kaardi peale kindel sest Rvõ küla juures ära eksides oli kaardil ainult peenike punktiir, ometi sain läbi, siin aga täiesti korralik maantee märgitud. Kahjuks lähevad meie teed Lenakesega lahku ja, olenemata väga meeldivast kutsest marjule tulla, jätkan teises suunas. Vece külas näen kõigepealt sõjakangelastele püstitatud mälestusmärki, seejärel ühte vanamemme maja räästakaste värvimas. Otsustan igaks juhuks küsida kuidas siit Ostrovisse saada.
Alguses soovitab ka tema sõita ringi, aga kuuldes et me trasse väldime ja vaiksed metsateed meile sobivad, arvab ta et ehk rattaga saab läbi ka. Tema sõnul on 2km vaja sõita üle põllu, siis peaks hakkama juba korralikum tee. Kui läheme üle raudtee siis varsti pöörab tee kaheks, meie peame hoidma vasakule.. Vaatan kaarti ja ei saa aru, mis raudteest jutt käib..Küsin et kas tegu on uue raudteega- ei, see vana sõjaväe raudtee, enne sõda käis rong ka. No ju see tee on ikka olemas, lapsed mul ju käisid seda kaudu kooliski... Küsin veel kaevu kohta, aga memm ütleb et kaevuga on kehvasti, see on nii mäest alla, siis teisest üles, sealt paremale viib väike rada lä'bi võsa... ütlen aitäh ja löön peoga. Umbes pool liitrit on veel alles, ju peab selle paar km-t vastu. Enamuses külades on kaevud kohe tee ääres, hea joogivarusid täiendada.