Otsetee Pushkinskie Gorõst läbi Vece küla Ostrovisse

Ootasin pisut aega Ennu Vece küla keskuses, siis aga liikusin vaikselt edasi. Tee lõppes u 150m pärast, edasi läksid ainult traktorirajad. Need läksid ka vähemalt kolmes suunas. Valisin neist ühe oma arvates "õige" ja asusin radade ristumiskohale käepärastest vahenditest noolekesi tegema. Sain need just valmis kui ka Enn kohale jõudis. Edasi liikusime koos.
Siin pildil on näha need vaevumärgatavad rajad mis kaardil on tähistatud avtomobilnõje dorogi bes pokrõtia, tõesti, see ei ole üldse vale. Kuna meeles on memme jutt et paari km-i pärast tuleb raudtee ning sealt edasi on juba hea tee siis jätkame.
Varsti on näha umbes paari ndla vanused UAZiku jäljed, mis paraku keeravad meie jaoks liialt idasse. Siiski, kohati on vana teetamm lausa rattaga sõidetav ning Enngi istub sadulasse.

Ma ikka ründan kogu vähegi läbitava tee rattaga, harva sunnib väga tihe taimestik kõrval käima. Varsti leiamegi pisutki tee moodi tee mis meenutab meil sellist vana rohtukasvanud kruusateed kus ainult rattakohtades on veel kruusa näha. Sõidame seda mööda päikese järgi u lääne suunas. Tee on kuidagi sirge, Enn pakub et see ehk ongi vana raudteetamm. Ma ei olnud selle pealegi tulnud et raudtee millest räägiti on ainult raudteetamm! Ok, on nagu on. Nüüd klapib ka see jutt et senne sõda käis veel rong seda teed.
Meenutasin et memme juhatuse järgi pisut peale raudteed algab tee mis varsti läheb kaheks, seal vaja meil hoida vasakule. Olime mööda raudteetammi juba u kilomeetri sõitnud, mingit teed põhja poole ei keeranud. Keerasime tagasi ja minu initsiatiivil ning kaardil oleva ilma kattetta automobiili teest inspireerituna keerame heinamaale. Heinamaal on nagu mingid rööpad ka aga pikalt neid näha ei ole ja rohi on kõrge. Sõidan ette luurele, tagasi vaadates pole Ennu nähagi. Heinamaal liigume ümber metsatukkade, püüdes hoida põhjasuunda. Seda on raske teha sest kuigi teame kus on põhi pole selles suunas kusagile minna, kaldume kirde-ida suunas. Mingi aja pärast saab heinamaa läbi ja justkui mingi tee moodi asi viib puisniitu meenutava maastikuga alale kus tee haihtub. Jälle on mingid rööpad, kuid nende vanust oskavad määrata ainult arheoloogid, tegemist on pigem kümnendite kui aastatega. Ilm on palav ja ilma tuuleta, satikad naudivad täiega valge inimese verd kelle jalg selle kandi väljadel viimase paari- kolme dekaadi jooksul pole astunud.
Püüan kiiremini liikuda et selle jama ruttu kaelast ära saaks, aga ... ootan iga natukese aja tagant Ennu järgi. Samal ajal käib igasugu mõtteid peast läbi. Parem on siiski rassida edasi, siis pole aega mõelda muule. Satume mitmetele talukohtadele, näha on ka vanu teekohti kus nõgesed on viimaseks tunnistajaks kunagi existeerinud tsivilisatsioonist.
Lähenedes ühele järjekordsele talukohale, lootuses leida mingi väljapääs, jääb meile ette mingi võsastunud hekk. Hekk on nii tihe ja kõrge et pean ratta kõrgele peakohale tõstma et läbi pääseda. Kukun 3-4 korda, igal järgmisel korral on kandam juba tuntavamalt raskemaks muutunud. Teisel pool hekki on mõned õunapuud tooreste punnidega. Seni kui Enn ennast läbi murrab degusteerin neid. Kuigi tilk vett on veel järgi korjan kõik vissid rattakotti- mingigi vedelik kui päris jamaks läheb! Leiame mingi tiigi siit milles on isegi vesi sees, aga metsloomad on kaldad väga sopaseks tallanud ning lomp haiseb. Põlgame ära. Hakkame vaikselt aru saama et oleme lõplikult eksinud ja meil pole aimugi kus me asume. GPS-ga pole suurt midagi teha, asukohta kaardile kanda ei saa. Kaardil lihtsalt pole vajalikku topograafilist ruudustikku või
kuidas iganes neid asju nimetatakse.

Kuigi kaardil külasid terve piirkond tihedalt täis pole neist tegelikult vist ühtegi alles enam. 20-30 km pärast peaks kaardi järgi suur magistraaltee meie eest kaarega läbi minema, uus suund on sellele. Kui see ka ei peaks enam existeerima siis on meie lood kehvad. Õigemini pole lood kehbad sellepärast et me teed ega küla ei leia vaid et vett ei ole. Veepuudus annab iga minutiga järjest teravamalt tunda. Söön ainult õunapunne, vett ei puudu- igaks juhuks. Kõrgema metsa all on üldiselt parem liikuda, kuna alusmets on ära põlenud. Püsti on ainult raagus vitsad. Samas teeb liikumise raskeks asjaolu et tuli on ära söönud metsaaluse huumuse ja sellega tekitanud jubeda kuumaastiku. Kuna on kuiv siis konarused on tugevad ja teravad. Uus rohi on juba peale kasvanud ja see ei lase jala ette ka vaadata. See on u nagu liikumine rannikul kus laava on merre voolates hangunud ja moodustanud teravate tippudega konarliku kivipinna. Viimati matkasin sellisel maastikul Kuubal, pimedas.. Seal oli siiski ohtlikum, kuigi vett meil jagus..

Aga me liigume. Otsustame et enne pimedat laagrisse ei jää, seni kui näeme seni rühime edasi.
Kuigi pean oma kaaslast minu arvates liiga tihti järgi ootama ja tema tempo ei ole mulle vastuvõetav, on mul hea meel et ta kaasas on sest üksi ei tahaks küll siin sigade ja põtradega koos ööbida. Muide, kuigi me pole karu jälgi silmanud, ei näe ma ühtegi põhjust miks ta siinkandis elama ei peaks. Kui ma karu oleks siis mulle meeldiks siin kindlasti! Tegelikult mulle juba praegu meeldib see loodus- maa ei ole sile vaid madalate kuplitega. Kõik endised külad ja talud on olnud kõrgematel kohtadel. Praeguseks on siin täiesti puutumatu, metsik loodus. Ei ühtegi inimtegevuse jälge viimase maeiteamitmekümne aasta jooksul, ei ühtegi häält mida võiks tekitada inimese toodetud masin! See on lahe! Lahe kuni tolmav kurk ennast jälle meelde tuletab. Juba mitmendat korda tõrjun toore õunaga vaimusilmas linastuva pildi kus vajutan härmas sinisel purgil mille peale on kirjutatud GIN sisinal splindi sisse ja kulistan selle sisu ühe sõõmuga alla. Igal järgmisel korral kui ennast sellelt teolt taban, näen purki külmikust haarates et neid on seal aina rohkem ja rohkem..
Päikest on veel näha, õigemini päikese kuma läbi puude. Proovin ees liikudes, maksku mis maksab, hoida kurssi põhja suunas, kuid just seal pool maastik langeb ja pajuvõsa on nii tihe et tõesti on võimati isegi jalgsi läbi murda. Tasuks veel proovida kui teaks et see on ainult meeter-paar lai, aga tundub et alla 50-100 meetri see ei jää, seega mõttetu üritus. Kaldume veel rohkem idasse. Kardan et kui me oletatava tee idapoolsest alumisest otsast mööda liigume siis ... siis on meil ees juba ilma isegi kaardipealsete küladeta täiesti asustamata maa mitusada kilomeetrit. Moraali need mõtted ei tõsta.
Teele satub ette veel üks vanade rööbastega traktorirada, oletatavalt aastatpaar-kolm vana. Proovime mööda seda alguses lääne poole liikuda, kui aga see kuhugi ei vii siis ida poole. Liigume kuni ka need rööpad haihtuvad. Jõudes järjekordse lagendiku äärde tundub mulle et see on kuidagi senistest suurem, nagu ei piirakski seda igast küljest mets. Ennule tundub sama. Liiguks lagendiku suunas, aga see jääb idasse...
Otsustamise teeb lihtsamaks just lõppenud seni tihedaim võsamets, astun ratast kõrval lükates metsast eemale, lagedal paistvate küngaste suunas. Esimest korda tunnen väsimust. Väsimus on konkreetne ja tean et kuigi ma veel pikali ei kuku ja suudan liikuda päris pikalt, olen ma läbi. Pakun Ennule et siin saaksime GPS-ga asukoha määrata, rattad maha jätta ja ilma lisakoormata kusagile, ma ei tea isegi kuhu, matkata et hiljem atribuutikale järgi tulla. Enn mõtet maha ei laida aga siiski liigume koos ratastega edasi.

Ma ei tea kas me tõesti seda lagendikku nähes tundsime midagi teistmoodi, aga u 50m pärast nägin täiesti värskeid auto või traktori jälgi, rohi oli vigastatud ja kuivanud mille järgi võis aimata et seda teed kasutatakse küll harva aga regulaarselt. Olime pääsenud! Millist tohutut rõõmu ja kergendust võivad tekitada lihtsad inimtegevuse jäljed, olgugi et vast nädalavanused!
Üks valik meil veel oli- kummale poole liikuda?! Liikusime selles suunas mis viis lagedamale poole, eemale metsast. Sõitsin mõnuga ja tagasi vaatamata. Korraga tuli meelde et ma pole ju üksi ja jäin seisma. Ootan ja ootan, ei kedagi. Lõpuks, Enn astub kurvi tagant välja, ratas käekõrval! Pagan küll, mees! Meeldima hakkas siin vä?! Täiesti sõidetav tee ju, mis nüüd siis. Hoian keele hammaste taga ja jälgin vaikselt kuidas tal järgmisel tõusul läheb. Ei mingit käiguvahetust. Mees on täie raskusega ühe pedaali peal, ratas ikka vaevu liigub. Hakkas mulle vaikselt koitma milles värk- sell on kogu matka sõitnud ühe käiguga läbi! Ta lihtsalt ei oska käikudega rattaga sõita! Hoolimata vastuvaidlemisest vaatav ratta üle. Käiguvahetajat pole arvatavasti ostmisest saadik reguleeritud, se on poolteist käiku normaalasendist nihkes. Imekombel trossid siiski liiguvad.
Reguleerin asja ära, samal ajal kuulates loengut a`la "See käik sobib mulle kõige rohkem, sellega sõites hoian energiat kokku ja võhma jätkub kauemaks. Käike vahetades väsin ruttu ära, tänu sellele et mul see "hea käik" rattal on olengi nii tublisti sõitnud". Kämmoon mees, mis juttu sa ajad! No tegelikult on mul ju pohlad mida sa arvad ja kuidas sa sõidad, aga teeme nii et siit metsast sõidame nüüd koos välja ja mida rutem seda parem. Panen vaikselt paar astet madalama käigu peale ja annan ratta tagasi. Poriseb küll et peab palju väntama, aga liigume tiba kiiremini ja sadulast ta maha enam ei tule. Jõuame esimeste majadeni, eemalt juba hakkab silma vana roostes veetorn. Ja esimene hoone mis teeäärde jääb on vana kolhoosi loomalaut! mahajäetud muidugi.

Ok, tänaseks aitab. Kell on sada ja silmad vajuvad kinni juba. Üritan ennast tagant torkida ja varsti jälle jätkata. Seniks head ööd!

Tere jälle!
Saja meetri pärast nägin vasakul niidetud õuega maja kus eeldatavasti olid elanikud sees. Sõitsin õue ja liikusin jalgsi maja poole, ratas jäi pisut eemale. Läbio akna oli näha vanamees ja eit. alguses nad ei märganud mind, hõikasin ja viipasin, seejärel vanamees tõusis ja hakkas ukse poole liikuma. Kuulsin kuidas ütles eidele et "nado nosh vsjat!" Võta või püss ja lase maha aga anna enne juua! Kuulen kuidas vana laseb tuulekojas pussi luisu peal teravamaks, siis astub välja. "Dobrii vecer"! ütlen ja pakun kätt. Käsi võetakse vastu, teises on otsapidi varrukasse peidetud paras karutapuriist. Väljendan oma rõõmu inimeste nägemise üle ja annan lühiülevaate meie eksirännakutest. Vana leebub , toast tuleb välja teine, tunduvalt noorem, üleni tätoveeritud sell, sellise näoga et just laagrist koju saanud. See suurt ei räägi ja ma kaabakale kätt ei paku ka. Vana naerab meid lolle, oleks pidanud mööda raudteed edasi minema, oleks juba ammu Ostrovis olnud! "Nu sto delat, seicas vam vot tuda!" näitab ümber sitahunniku vasakule. Vett annab, külalislahkusega õnneks ei liialda, jumal tänatud. Juhatab meid järgmise külani ja sealt edasi suure tee peale, kuigi lõpp läheb segaseks ja ei viitsigi meelde jätta.
Enn hakkab liikuma, ma veitsa lobisen ja sõidan järgi. Enne lahkumist küsin vanalt et kas kartsid et "razboiniki prishli?" "Da ladno, ja dumal sto priehali losad sabrat, lesit tam saresanõi..". Vedeles jah seal miskit, mine tea mis värk oli. Viskasin veelkord viis pihku ja veeresin Ennule järgi. Muide mõne aja pärast tuligi vastu auto, ju siis läks hobuseliha kokku ostma.
Teid läks kokku ja lahku, midagi ühist neil kaardiga ei olnud ja tuli veelkord teed küsida. Aga nüüd oli juba päris videvik ja kes teab mis riistaga järgmisest tarest välja tullakse.. Siiski, ära eksida ei tahtnud enam, kuigi lonksu vee nimel kuuli saada veel vähem. Seekord on kaetunud silmaga memm väga lahke. Juhatab teeotsa kätte, aga kutsub teed jooma. Olen pea-aegu nõus, Enn ka. Siis hakkan mõtlema et mul toored lihad kotis ja jube nälg, aga nii palju ka pole et pererahvaga jagada. Ja kui praegusel kellaajal jääme teed jooma siis saab sellest loomulikult öömajale jäämine ning seda ma ei soovinud. Ikka sellesama nälja pärast. Ka ei viitsinud ma meie seiklustest pajatada, tahtsin ainult süüa ja magada. Saime veel vett, täitsin veelkord pudeli pilgeni ja, tänańud pererahvast, liikusime edasi. Vaatasime et saaks mingi veekogu lähedale telkima, aga järve ei kusagil(enne keegi mainis et varsti järv). Et juba pea-aegu õnnelikult lõppenud päev ikka põhjalikult persse keerata otsustasid minu ratta ketilülid järjekordsel tõusul "lahutuse sisse anda". Ütlen päris ausalt et see ei rikkunud minu tuju mitte grammigi, olin nii õnnelik et metsast välja saime. Kett on tehniline probleem ja selle lahendan sekundiga! Järgmisel päeval selgus et 10-ne minutiga.
Ja nagu tellitud, kohe mäest alla laskudes keeras enne mingit tiiki väike teeke paremale, meie ka. Imelik, alles tund tagasi oleks palju andnud et inimesi näha, nüüd oli korraga tegu et saaks sellise ilma inimesteta paigakese telkimiseks. Õieti ei tahtnud et keegi meie lõket näeks, sest oli endiselt kuiv ja tuleohtlik. Pikalt siiski pipardama ei hakanud, väike võsatukk jäi meie ja majade vahele, jäime laagrisse. Kiirelt telk, kütteks puud, tuli ja liha tulele. Enn ma ei tea kas sõigi või keeras kohe kotile. Enne veel mainis et homme hommikul võiks vabalt võtta.. . Teen kähku liha valmis ja keeran ka magama. Veepudel on kaisus, kallim kui maeiteamis!
Ja saatuse irooniana hakkab öösel sadama..