Ostrov

Vabandage minu harimatust, aga ma ei oska selle blogiga õieti ümber käia. Piltide laadimine ei toimi õiges järjekorras ja jutu ning piltide kohakuti saamine pole ka väga lihtne. Seetõttu laen enne pildid üles, soperdan midagi nende vahele, sätin nad õigesse järjekorda ja alles siis saabub aeg kirjutamiseks.
See õige aeg ei ole enam täna.

Muide, kui keegi peaks juhtuma seda tõesti lugema siis vabandan kirjavigade ja lauseehituslike ebakohtade pärast mis mind ennast ka väga häirivad. Kui aega saan siis redigeerin sest pimesi trükkides ei hakka kohe silma. Esialgu sunnin ennast seda kirjatükki lihtsalt lõpetama et asi saaks üles tähendatud. Ju on hiljem aega parandusi teha. Seega palun mõistvat suhtumist.

Ülal pildil suvaline teeäärne bussipeatus, taamal mahajäetud(vist) maja. Allpool sama maja soolona:)

Noniii! On hommik!
Kõik eilne kurnav on välja magatud. Uni maitses hea, kordagi ei kuulnud öösel Ennu norskamas:)
Ärkamine on ebatavaline: seekord olen mina enne üleval. Siiski unelen vaikselt edasi, kiiret ju pole. Enn võtab eile öeldut(midagi sellist et "homme magame rahulikult välja, ei hakka kiirustama..") täie tõsidusega sest telgist välja ronides on kell vist lausa 10-ne ligi. Edasi tavapärane võileib->telk kokku ->muud asjad kokku->minema. Ainult et mina sõidan minema tõukerattaga..
Õnneks on esimeses majas mis teele jääb lahke vanamammi valmis lihtsamate tööriistadega aitama ja kett saab 10min -ga korda. Tegelikult osutus selle keti lappimine raskemaks kui olin arvanud. Nimelt pisut kvaliteetsemate kettide puhul on tegemist päris tugeva terasega(katki läks ikka, aru ma ei saa..). Lahti neetimine oli paras nöök aga sain jagu, Enn aitas ka. No ega seal muud polnudki kui katkine lülipaar välja ja uuesti kokku. Asi korras ja teele. Suured tänud memmele ja uus vesi ka pudelisse. Ma vist ei suhtu enam kunagi veepudeli täitmisesse pealiskaudselt peale eilset. Uurisime hoolega veel teed ja veevõtu võimalusi, kõik paistis korras olevat.
Kohe liikuma hakates selgus et keti lappimine pole niisama et tulen aga metsast ja hakkan pilli puhuma. Nimelt iga 2,5 vändaringi kohta kiskus kõrvalolev hammasratas keti korraks kaasa. Seda on lihtne seletada nii: ratas käitus eelpool mainitud intervalliga nõnda nagu vahetaks ise käiku, st ragises, aga siiski käik jäi sama. Seletada saab seda sellega et tagumiste hammasrataste vahe on nii täpselt keti käigu laiune et vähimgi keti kokkuneetimisel jäänud konarus haakus naaberhammasratta küljel olevatesse, vist käiguvahetuse hõlbustamiseks tehtud, uuretesse ja vedas pisut kaasa ning kukkus siis oma pesasse tagasi. Ja nii terve päeva!!! Pagan, see ajas ikka hullult närvi pikapeale, aga mis teha. Hea et liikuma sain üldse. Ei aidanud õmblismasina õli ka.

Jõudsime u poole tunni pärast tiba suuremasse külasse kus on isegi asfalttee. Inimesi on ka liikvel, polegi väga välja surnud koht. Ootan kaevu juures Ennu järgi, peseme ennast päris korralikult eilsest saastast lõpuks puhtaks. Mõne aja pärast kohale tulnud memm räägib et meil olla just praegu hullult vedanud- nimelt on kaevus vett ainult paaril tunnil päevas. See on selline kaev mille sarnased meie linnadeski veneajal teeääres olid- vajutad kangi ja vesi voolab. Räägib eideke veel paljusid asju millest mina saan suurema osa ärakuulamise enda kaela kuna jään pikemalt kohmitsema.

Edasi tulevad külad üksteise järel, liikumist on järjest rohkem. Teeääres seisab üks kraavist välja tõmmatus "mosse", kummid tühjad.
Üldse paistab silma et teelt väljasõidu jälgi on pagana palju, keskmiselt vast nii 15km jooksul korra. Ja pisut harvemini, nii u 20-25km kohta tuleb üks rist või mälestuskivi mõne(de)le liikluses õnnetuse tagajärjel hukkunule. Iga mälestusmärgi kohal on mul esimeseks mõtteks peas et millistel asjaoludel see õnnetus juhtus..? Ma vist ei tee roolijoodikutele liiga kui, pisut ehk lahmides, ütlen et valdav enamus neist ristidest ja kividest teeääres, millede juures on alati värsked lilled, on seal tänu neile. Üks jäi meelde kus oli lillede vahel risti all ka Zhiguli rool. Lükkasin nendest pildi tegemist kogu aeg edasi teades et neid tuleb veel ja veel kuni otsustasin ühe juuures selle asja korda ajada. Lähemalt lugema hakates selgus et see oli hoopis partisanidele kes olid seal läheduses maha lastud. Nii jäigi see Venemaad iseloomustav kurb nähtus jäädvustamata. Aga need ei kao sealt kuhugi, vastupidi... Tegelikult on isegi hea et need lilled ja ristid on teeääres, sest vähemalt mulle tuletasid nad alati meelde et kuuldes automüra seljatagant lähenemas tõmba alati teepeenrale.
Jalgrattaga Venemaal matkates on suuremate linnade läheduses tunne nagu oleks tegemist karmi reality show-ga, kus rattur peab läbima mingi distantsi suutes ellu jääda teda alla ajada püüdvate autojuhtide kiuste. Umbes nii et läheneb tagant "08", millel on tumedaks toonitud kõik klaasid. Ka esiklaas, millel on vahest kitsas, u 10 cm pilu, millest näeb selge ilmaga ka teed natsa. Märkab ratturit. Proovib parempoolse stangenurgaga ratturile pihta saada ja kui see suudab enne teepeenrale keerata või olenevalt olukorrast ka põllule, siis rehmab pahaselt käega :"bljääd, ne popal!". Selline on rattamatkaja elu Venemaal ja seda ilma naljata. Samas on suurlinnadest eemal liiklus nii hõre et see omakorda pisut kompenseerib hullude juhtide poolt tekitatavat ebamugavust.

Lõpuks olen jõudnud asfaldile ja see on tõeline kingitus. Viimased 20 km on olnud selline pehme liivaga ja hullult treppis kruusatee millele lisandus veel nn ketiprobleem. Kuna vihma tibutab kogu aja siis ei hakka ma Ennu ootama ja sõidan võimalikult kiiresti Ostrovisse. Ostrovis on mul kindel plaan linnasauna minna kuna seni ei ole see õnnestunud enamasti seetõttu et oleme olnud valel ajal vales linnas. Seal kus on saun, pole me reedel ja laupäeval ja seal kus me neil päevadel peatume ei ole sauna. Täna on laupäev ja seega päris kindlasti ka saun.
Olen pidev linnasauna külastaja ka kodus olles. Omal mul sauna ei ole ja kui olekski siis käiksin vist ikka linnasaunas. See on selline klubivärk. Saunas käivad kindlad inimesed kindlatel päevadel ja kellaaegadel. Nii on kujunenud välja aegade joooksul omad seltskonnad kellega on lahe leili ja õlle kõrvale juttu ajada nii naistest, reisidest, poliitikast kui millest iganes. Hea tava on et välditakse juttu oma tööasjadest. Muide reaalses elus enamasti läbi ei käida.
Sauna leian Ostrovis, uskuge või mitte, lõhna järgi. Kohe paralleelselt jõega linna sisse sõites hakkan silmadega sauna otsima. Meil olid need hooned vene ajal arhitektuuriliselt täiesti äratuntavad. Teeääres sikutatakse jälle ühte "09"-t kraavist välja, sellest ei julge pilti teha, kuna kohalikel rullnokkadel, kes ümber "õnnetuspaiga" sebivad, on selgelt närvit läbi. Vehitakse palju kätega ja räägitakse "emast".

Teeäärde jääb veel Pavlik Morozovi hõbedaseks võõbatud kuju, seal lilli ei ole. Ju on kohalikul omavalitsusel sealgi kohustus monumendid korras hoida, kuigi see konkreetne on küll kõigi jaoks väljasurnud mälestusmärk. Mitte vähetähtis ei ole selle kuju asukoht- nimelt seisab see Ostrovi Keskkooli õuel. Eeskuju ikkagi..

Mõnisada meetrit sellest kujust edasi tunnen saunalõhna. Teate ju, saunal on oma lõhn. Kohe eesuksest sisse minnes lööb ninna mõnus vihalehtede, niiskuse ja maeiteamilleveel lõhn. Sedasama lõhna ma tundsin ja selle järgi vastu tuult sõites leidsin u 150m pärast Ostrovi munitsipaalsauna. Nuian kassatädilt et saaksin ratta sisse tuua. On küll alguses pisut tõre, aga nähes aktsendiga vene keelt kõnelevat eestlast kes on sõitnud pea 800km jalgrattaga nende kaunil kodumaal, tädi leebub ja laseb ratta trepi alla lohistada.

Seest on saun ... nagu saunad olid meil u 30a tagasi. Riietusruum on pisut harjumatu, jaotatud 4-kohalisteks boksideks, ei teki sellist ühist "bazaari", vähemalt minu kui võõra jaoks. Pesuruum on klassikaline ühissauna pesuruum, midagi erilist välja tuua ei ole. Huvitav et ka siin saunas on ainult üks dush kogu rahva jaoks. Samamoodi on ka Vändra ühissaunas, arusaamatu värk.. .Siiski, üks fakt on väärt väljatoomist- nimelt vesi jookseb sellest dushist pidevalt ja kinni keeramiseks pole isegi kraani! Ka on fixeeritud veetemperatuur mis ei häiri üldse.
Leiliruum on samuti klassikaline vene sauna leiliruum. Suurema osa ruumist võtab suur ahi nurgas, pisut väiksem on ahju kõrval olev lava. Siin on lava hiljuti uuendatud, nagu ette nähtud, haavapuust laudisega. Leil on siiski sitavõitu. Leili parandamiseks on ka siin samad võtted mis meilgi. Leiliruumi põrand ja lava puhastatakse vihalehtedest, ruum tuulutatakse. Seejärel lastakse u 15min ruumil soojeneda ja leilitamine võib jätkuda. Kogu toimingu eesmärk on ruumi õhuniiskuse vähendamine. Vihalehed absorbeerivad niiskust ja samas eraldavad seda pidevalt õhku, see aga teeb leiliruumi kliima liiga niiskeks ja see omakorda halvendab leili kvaliteeti. Samuti jahutab liigne niiskus leiliruumi, see aga on juba kurjast. Leilisauna mõte on selles et suhteliselt kuiva ja kuuma ruumi kliimat reguleeritakse kerisele vee viskamisega. Leiliviskamine teeb õhu niiskeks, see omakorda tekitab tunde nagu õhk läheks hetkeks kuumemaks. Tegelikult õhk jahtub aga niiskuse suurenemine kõrvetab.
Vene sauna kerist köetakse kogu öö. Kütmise käigus käib tuli kividest läbi. Kui kütmine on lõppenud, suletakse ahju küttekolle ja avatakse leililuuk. Proovileil võib niiskete või märgade puude korral luugist välja paisata tahma, kuid ainult 1-2 korda, peale seda on keris leilinautlejatele valmis.

Oleksin tahtnud pisut kauem seal vedeleda, aga kehva oleks Ennust viimasel päeval lahku minna, seega teen kiirelt ja lahkun. Eespool, seal kus suitsetatakse, istuvad mehed kellega enne pisut vestlesin. "S ljogkim parom!", soovitakse mulle. Viipan käega hüvastijätuks. Aga sellest vist ei piisa, sest uuesti soovib sama mees mulle kerget leili, aga hoopis nõudlikumalt. Soovin sama vastu. Nüüd on kõik korras, mehed soovivad sõbralikult head teed. Tavadest tuleb ka külalistel lugu pidada.

Kuna ilm on sombune ja tibutab vihma siis ei hakka ma eriti aega kulutama linnaga tutvumisele. Enamus kohti on kinni nagunii. Sõidan nii otse kui oskan vaksalisse, sest siin pidime kokku saama juhul kui lahku läheme. Tegelikult kahtlesin kas see kokkulepe enam kehtib, sest see sai räägitud enne suurt seiklust metsas ja tänaseks eraldi hommikul kohtumispaika ei määranud. No parema kokkuleppe puudumisel otsustasin siiski seal mingi aja oodata.
Ja 10min pärast ongi Enn kohal. Matkajad mõtlevad sarnaselt, olen seda enne ka tähele pannud. Ajaarvestus läks ka täppi, kumbki ei pidanud teineteise järel ootama.

Täiendame oma toidu ja joogivarusid üle tee asuvas poes ning jätkame sõitu. Peale sauna on muidugi natsa ebamugav sõitu jätkata, minu rattal porilaudu ei ole, vesi pritsib alt ja ülevalt aga olen sellega algusest peale arvestanud ja virisema ei hakka. Edasi sõidame koos ja u 10km pärast hakkame vaatama mõnda sobilikku saraalust kus mööda saata öö. Vaja oleks riideid kuivatada, telk sai ka hommikul märjalt kokku. Igatahes teisel katsel oleme leidnud vana kolhoosi suurfarmi kus pooled laudad on maha jäetud, osades mingi möögimine käib. Teeme pesa valmis, riided kuivama ja ... pagan, mis edasi teha? Kell on suhteliselt vähe, väljas on valge. Paneme üles ainult telgi sisemise osa, välimine kuivab nööril. Lõket ei julge teha kuna katrusealune, kus me peatume, on kaetud põhkudega ja väga tuleohtlik. Väljas aga on sopane ja muidu ebamugav. Nii et jääb seekord ilma tuleta. Sööme oma võileivad, täna õlu ei maitse. Tegelikult võtaks ühe terava napsu, saaks niiskuse kontidest välja...
Mõtisklen veidi ja keeran ka magama. Enn juba norskab, püüan magama jääda. Läbi une kuulen inimeste hääli ja hakkan rataste pärast muretsema. Kuigi Enn ütles et temal on erk uni ja ta kuuleb kohe kui keegi rataste kallale tuleb, otsustan omalt poolt väikese kindlustuse ära teha. Lähen välja ja keeran oma rattal esiratta alt ära ja viin telki sisse, sadulaga teen sama. Siis seon rattad veel omavahel heinapallinööriga kokku ja peidan nööri põhu alla, selle mõttega et kui keegi tuleb midagi torkima siis ilma kolinat tegemata ei õnnestu midagi ära viia. Kogu üritus võtab u 10min ja selle aja jooksul ei muutu Ennu norskamise rütm poolt toonigi, seega oli hea mõte pool ratast igaks juhuks kaissu võtta.