Viimane päev

Ärkame ilma liigse kiirustamiseta. Ilm on ilus, riided on nööril ka veidi kuivemad kui eile seljast-jalast võttes.

Kuidagi ebamugav oli magada kui telgil välimist katet ei olnud, selline alasti ja kaitsetu tunne. Telgi pealmise osa olin eile kuivama jätnud kuna sara all vihma ei sadanud ning praktilist vajadust selle kasutamiseks ei olnud.

Viimasel päeval siis jõuan lõpuks ka selleni et saan fotole Pihkva oblasti nn. vapitaime, milleks on(ma arvan et on) kurikuulus Sosnovski Karuputk. Seda elukat on täis kõik karjalautade ümbrused, kraaviääred jne. Vaevalt siin keegi tegeleb selle eluka süstemaatilise hävitamisega, vohab vabalt. Korra sõitsime mööda suht kitsast teed, pisut videvikus juba, kus putked kasvasid mõlemal pool teed u paarisaja meetri ulatuses. Natuke kõhe tunne oli, meenus ammu loetud "Trifiidide Päev" (oli vist selline pealkiri). Putked kasvavad 3-4 meetri kõrguseks.

Veel katsun pildile saada tankla hinnasildi, et hiljem oleks kütusehindadest ülevaade olemas kui peaks tahtmine tulema siia kanti autoga seiklema tulla. Kütus on tõesti Eesti hindadega võrreldes poole odavam.

Täna on justkui selline tegemata tööde järgi tegemise päev, et nagu enam edasi lükata ei ole kuhugi. Seda siis fotode tegemise seisukohast. Nimelt tahtsin saada fotole ka mõne liikluses hukkunutele püstitatud risti või kivi, milliseid siin kohtab u iga 20km kohta. Leidsin enne Petserit ühe lilledega ääristatud mälestuskivi, aga lähemal uurimisel selgus et siin on mõned partisanid oma kuulsusrikka lõpu leidnud, ja liiklusohvritele sellel teelõigul enam lillekimpe teeääres ei olnudki.

Sõites kohtab juba päris palju eesti numbritega autosid, kes veavad mingit ehitusmaterjali, kes toimetamas kohalike majapidamiste juures.

Ja veelkord õnnestub mul ära eksida. Läbi mingi alevi sõites näitab kaart et saab u 5 km sõita väiksemat teed, vaja selleks et suurt trassi vältida. Miks suuri transiitteid Venemaal vältima peab on siin juba eelnevalt juttu olnud. Igatahes, mingite karjalautade juures lõpeb tee otsa, jälle kord! Tagasi on u paar km, otsustan üle karjamaa sõita. Jube mätlik on, aga kannatan välja. Maanteeni on üle karjamaa u 1,5 km, aga kuna suured autod on eemalt näha siis vähemalt eksimist seekord karta ei ole. Kaldavallist ratast üles punnitades rebeneb üks mu kallistest Ecco rihmikutest, deem! Märja rohu sees oli nahk vist nõrgemaks muutunud vmi(või mida iganes:))

Petseris kiire visiit kloostri juurde et suveniirimüüjatelt lastele väike nänn kaasa osta. Tydrukule sain päris kena puust lehviku, aga Robertile ei ole küll midagi osta. No ma ei hakka ju 7aastasele poisile mingit ikooni vms ostma. Võtsin kasetohust pliiatsitopsi, vähemalt mingi praktiline väärtus. Ja lõppude lõpuks loeb ju mõte ka midagi, st ma olen sellega tegelenud ja nad on mul meeles:). See on küll enesele lohutuseks ja tagasihoidliku kingi õigustuseks, aga mis parata kui siin lihtsalt ei ole midagi.

Enn peaks u paari tunni jagu minust tagapool olema, st jõuan juba tuttavas puhvetis ühe tallanahka meenutava snitsli süüa, siis mäest alla piiripunkti poole. Petserist on päris lahe Koidula piiripunkti tulla, tee veereb kogu aeg mäest alla. Meenub mingi vana Bondi film kus sõidetakse lumisest mäest alla tsello vutlaris, piiripunktist hooga läbi. Kuigi lund ei ole, vutlari asemel on ratas ja vene piiripunktist hooga läbi sõita vist väga tervislik ka ei oleks.

Piiril läheb kõik ladusalt, isegi see tüütu migratsioonikaart on imekombel alles, Staraja Russa hotellist saadud tempel peal. Kogu meie 8-9 matkapäeva jaoks on mul ainult üks tempel ühe öö ööbimise kohta, aga see ei näi kellegile huvi pakkuvat. Piiripunktis valitseb selline omakülavärk õhkkond, memmed veavad suitsu üle, piirivalvurid lobisevad elust-olust, sekka imestavad kui kuulevad mu matkadistansi pikkust. Ei usu, aga kui ratta spidolt numbreid näitan siis vangutavad pead ja soovivad meeldivat kojusõitu.



Sellega siis ongi meie rattamatk läbi. Enn jõuab auto juurde u 10 min peale mind, on teine päris kena sõitu teinud täna. Matkaga jäime vist mõlemad rahule, mina igatahes olen väga rahul. Kuigi meil Ennuga oli mõningaid erimeelsusi, saime kokkuvõttes kenasti läbi. Ennu kiituseks tuleb öelda et ta on usaldusväärne partner kelle peale saab loota kui mingitest kokkulepetest on vaja kinni pidada. Samuti on Ennul nn. matkaja mõtlemine, ehk siis ta oskab aimata kuidas mingis situatsioonis teine matkaja teeks ja kuhu pööraks. See on vajalik kui liigutakse eraldi aga soovitakse mingi aja möödudes jälle kokku saada. Kõiki situatsioone ei ole võimalik ette näha ning eelnevalt kokku leppida, seega on eelpool mainitud omadus väga ok boonus.


Tänan kõiki kes kaasa elasid meie seiklustele. Tuleval aastal tahaks Venemaale u sama pika rattamatka jälle teha. Kui selle blogi lugejate seas peaks olema huvilisi kes soovivad kaasa lüüa siis andke julgesti teada. Antud kirjatykk annab üsna objektiivse ülevaate minu eelistustest matkal, seega kes tunneb et minusuguse kaabakaga võib koos matkale minna, andke endast märku!

Enok Vassel
enok.vassel@mail.ee