Ostrov

Vabandage minu harimatust, aga ma ei oska selle blogiga õieti ümber käia. Piltide laadimine ei toimi õiges järjekorras ja jutu ning piltide kohakuti saamine pole ka väga lihtne. Seetõttu laen enne pildid üles, soperdan midagi nende vahele, sätin nad õigesse järjekorda ja alles siis saabub aeg kirjutamiseks.
See õige aeg ei ole enam täna.

Muide, kui keegi peaks juhtuma seda tõesti lugema siis vabandan kirjavigade ja lauseehituslike ebakohtade pärast mis mind ennast ka väga häirivad. Kui aega saan siis redigeerin sest pimesi trükkides ei hakka kohe silma. Esialgu sunnin ennast seda kirjatükki lihtsalt lõpetama et asi saaks üles tähendatud. Ju on hiljem aega parandusi teha. Seega palun mõistvat suhtumist.

Ülal pildil suvaline teeäärne bussipeatus, taamal mahajäetud(vist) maja. Allpool sama maja soolona:)

Noniii! On hommik!
Kõik eilne kurnav on välja magatud. Uni maitses hea, kordagi ei kuulnud öösel Ennu norskamas:)
Ärkamine on ebatavaline: seekord olen mina enne üleval. Siiski unelen vaikselt edasi, kiiret ju pole. Enn võtab eile öeldut(midagi sellist et "homme magame rahulikult välja, ei hakka kiirustama..") täie tõsidusega sest telgist välja ronides on kell vist lausa 10-ne ligi. Edasi tavapärane võileib->telk kokku ->muud asjad kokku->minema. Ainult et mina sõidan minema tõukerattaga..
Õnneks on esimeses majas mis teele jääb lahke vanamammi valmis lihtsamate tööriistadega aitama ja kett saab 10min -ga korda. Tegelikult osutus selle keti lappimine raskemaks kui olin arvanud. Nimelt pisut kvaliteetsemate kettide puhul on tegemist päris tugeva terasega(katki läks ikka, aru ma ei saa..). Lahti neetimine oli paras nöök aga sain jagu, Enn aitas ka. No ega seal muud polnudki kui katkine lülipaar välja ja uuesti kokku. Asi korras ja teele. Suured tänud memmele ja uus vesi ka pudelisse. Ma vist ei suhtu enam kunagi veepudeli täitmisesse pealiskaudselt peale eilset. Uurisime hoolega veel teed ja veevõtu võimalusi, kõik paistis korras olevat.
Kohe liikuma hakates selgus et keti lappimine pole niisama et tulen aga metsast ja hakkan pilli puhuma. Nimelt iga 2,5 vändaringi kohta kiskus kõrvalolev hammasratas keti korraks kaasa. Seda on lihtne seletada nii: ratas käitus eelpool mainitud intervalliga nõnda nagu vahetaks ise käiku, st ragises, aga siiski käik jäi sama. Seletada saab seda sellega et tagumiste hammasrataste vahe on nii täpselt keti käigu laiune et vähimgi keti kokkuneetimisel jäänud konarus haakus naaberhammasratta küljel olevatesse, vist käiguvahetuse hõlbustamiseks tehtud, uuretesse ja vedas pisut kaasa ning kukkus siis oma pesasse tagasi. Ja nii terve päeva!!! Pagan, see ajas ikka hullult närvi pikapeale, aga mis teha. Hea et liikuma sain üldse. Ei aidanud õmblismasina õli ka.

Jõudsime u poole tunni pärast tiba suuremasse külasse kus on isegi asfalttee. Inimesi on ka liikvel, polegi väga välja surnud koht. Ootan kaevu juures Ennu järgi, peseme ennast päris korralikult eilsest saastast lõpuks puhtaks. Mõne aja pärast kohale tulnud memm räägib et meil olla just praegu hullult vedanud- nimelt on kaevus vett ainult paaril tunnil päevas. See on selline kaev mille sarnased meie linnadeski veneajal teeääres olid- vajutad kangi ja vesi voolab. Räägib eideke veel paljusid asju millest mina saan suurema osa ärakuulamise enda kaela kuna jään pikemalt kohmitsema.

Edasi tulevad külad üksteise järel, liikumist on järjest rohkem. Teeääres seisab üks kraavist välja tõmmatus "mosse", kummid tühjad.
Üldse paistab silma et teelt väljasõidu jälgi on pagana palju, keskmiselt vast nii 15km jooksul korra. Ja pisut harvemini, nii u 20-25km kohta tuleb üks rist või mälestuskivi mõne(de)le liikluses õnnetuse tagajärjel hukkunule. Iga mälestusmärgi kohal on mul esimeseks mõtteks peas et millistel asjaoludel see õnnetus juhtus..? Ma vist ei tee roolijoodikutele liiga kui, pisut ehk lahmides, ütlen et valdav enamus neist ristidest ja kividest teeääres, millede juures on alati värsked lilled, on seal tänu neile. Üks jäi meelde kus oli lillede vahel risti all ka Zhiguli rool. Lükkasin nendest pildi tegemist kogu aeg edasi teades et neid tuleb veel ja veel kuni otsustasin ühe juuures selle asja korda ajada. Lähemalt lugema hakates selgus et see oli hoopis partisanidele kes olid seal läheduses maha lastud. Nii jäigi see Venemaad iseloomustav kurb nähtus jäädvustamata. Aga need ei kao sealt kuhugi, vastupidi... Tegelikult on isegi hea et need lilled ja ristid on teeääres, sest vähemalt mulle tuletasid nad alati meelde et kuuldes automüra seljatagant lähenemas tõmba alati teepeenrale.
Jalgrattaga Venemaal matkates on suuremate linnade läheduses tunne nagu oleks tegemist karmi reality show-ga, kus rattur peab läbima mingi distantsi suutes ellu jääda teda alla ajada püüdvate autojuhtide kiuste. Umbes nii et läheneb tagant "08", millel on tumedaks toonitud kõik klaasid. Ka esiklaas, millel on vahest kitsas, u 10 cm pilu, millest näeb selge ilmaga ka teed natsa. Märkab ratturit. Proovib parempoolse stangenurgaga ratturile pihta saada ja kui see suudab enne teepeenrale keerata või olenevalt olukorrast ka põllule, siis rehmab pahaselt käega :"bljääd, ne popal!". Selline on rattamatkaja elu Venemaal ja seda ilma naljata. Samas on suurlinnadest eemal liiklus nii hõre et see omakorda pisut kompenseerib hullude juhtide poolt tekitatavat ebamugavust.

Lõpuks olen jõudnud asfaldile ja see on tõeline kingitus. Viimased 20 km on olnud selline pehme liivaga ja hullult treppis kruusatee millele lisandus veel nn ketiprobleem. Kuna vihma tibutab kogu aja siis ei hakka ma Ennu ootama ja sõidan võimalikult kiiresti Ostrovisse. Ostrovis on mul kindel plaan linnasauna minna kuna seni ei ole see õnnestunud enamasti seetõttu et oleme olnud valel ajal vales linnas. Seal kus on saun, pole me reedel ja laupäeval ja seal kus me neil päevadel peatume ei ole sauna. Täna on laupäev ja seega päris kindlasti ka saun.
Olen pidev linnasauna külastaja ka kodus olles. Omal mul sauna ei ole ja kui olekski siis käiksin vist ikka linnasaunas. See on selline klubivärk. Saunas käivad kindlad inimesed kindlatel päevadel ja kellaaegadel. Nii on kujunenud välja aegade joooksul omad seltskonnad kellega on lahe leili ja õlle kõrvale juttu ajada nii naistest, reisidest, poliitikast kui millest iganes. Hea tava on et välditakse juttu oma tööasjadest. Muide reaalses elus enamasti läbi ei käida.
Sauna leian Ostrovis, uskuge või mitte, lõhna järgi. Kohe paralleelselt jõega linna sisse sõites hakkan silmadega sauna otsima. Meil olid need hooned vene ajal arhitektuuriliselt täiesti äratuntavad. Teeääres sikutatakse jälle ühte "09"-t kraavist välja, sellest ei julge pilti teha, kuna kohalikel rullnokkadel, kes ümber "õnnetuspaiga" sebivad, on selgelt närvit läbi. Vehitakse palju kätega ja räägitakse "emast".

Teeäärde jääb veel Pavlik Morozovi hõbedaseks võõbatud kuju, seal lilli ei ole. Ju on kohalikul omavalitsusel sealgi kohustus monumendid korras hoida, kuigi see konkreetne on küll kõigi jaoks väljasurnud mälestusmärk. Mitte vähetähtis ei ole selle kuju asukoht- nimelt seisab see Ostrovi Keskkooli õuel. Eeskuju ikkagi..

Mõnisada meetrit sellest kujust edasi tunnen saunalõhna. Teate ju, saunal on oma lõhn. Kohe eesuksest sisse minnes lööb ninna mõnus vihalehtede, niiskuse ja maeiteamilleveel lõhn. Sedasama lõhna ma tundsin ja selle järgi vastu tuult sõites leidsin u 150m pärast Ostrovi munitsipaalsauna. Nuian kassatädilt et saaksin ratta sisse tuua. On küll alguses pisut tõre, aga nähes aktsendiga vene keelt kõnelevat eestlast kes on sõitnud pea 800km jalgrattaga nende kaunil kodumaal, tädi leebub ja laseb ratta trepi alla lohistada.

Seest on saun ... nagu saunad olid meil u 30a tagasi. Riietusruum on pisut harjumatu, jaotatud 4-kohalisteks boksideks, ei teki sellist ühist "bazaari", vähemalt minu kui võõra jaoks. Pesuruum on klassikaline ühissauna pesuruum, midagi erilist välja tuua ei ole. Huvitav et ka siin saunas on ainult üks dush kogu rahva jaoks. Samamoodi on ka Vändra ühissaunas, arusaamatu värk.. .Siiski, üks fakt on väärt väljatoomist- nimelt vesi jookseb sellest dushist pidevalt ja kinni keeramiseks pole isegi kraani! Ka on fixeeritud veetemperatuur mis ei häiri üldse.
Leiliruum on samuti klassikaline vene sauna leiliruum. Suurema osa ruumist võtab suur ahi nurgas, pisut väiksem on ahju kõrval olev lava. Siin on lava hiljuti uuendatud, nagu ette nähtud, haavapuust laudisega. Leil on siiski sitavõitu. Leili parandamiseks on ka siin samad võtted mis meilgi. Leiliruumi põrand ja lava puhastatakse vihalehtedest, ruum tuulutatakse. Seejärel lastakse u 15min ruumil soojeneda ja leilitamine võib jätkuda. Kogu toimingu eesmärk on ruumi õhuniiskuse vähendamine. Vihalehed absorbeerivad niiskust ja samas eraldavad seda pidevalt õhku, see aga teeb leiliruumi kliima liiga niiskeks ja see omakorda halvendab leili kvaliteeti. Samuti jahutab liigne niiskus leiliruumi, see aga on juba kurjast. Leilisauna mõte on selles et suhteliselt kuiva ja kuuma ruumi kliimat reguleeritakse kerisele vee viskamisega. Leiliviskamine teeb õhu niiskeks, see omakorda tekitab tunde nagu õhk läheks hetkeks kuumemaks. Tegelikult õhk jahtub aga niiskuse suurenemine kõrvetab.
Vene sauna kerist köetakse kogu öö. Kütmise käigus käib tuli kividest läbi. Kui kütmine on lõppenud, suletakse ahju küttekolle ja avatakse leililuuk. Proovileil võib niiskete või märgade puude korral luugist välja paisata tahma, kuid ainult 1-2 korda, peale seda on keris leilinautlejatele valmis.

Oleksin tahtnud pisut kauem seal vedeleda, aga kehva oleks Ennust viimasel päeval lahku minna, seega teen kiirelt ja lahkun. Eespool, seal kus suitsetatakse, istuvad mehed kellega enne pisut vestlesin. "S ljogkim parom!", soovitakse mulle. Viipan käega hüvastijätuks. Aga sellest vist ei piisa, sest uuesti soovib sama mees mulle kerget leili, aga hoopis nõudlikumalt. Soovin sama vastu. Nüüd on kõik korras, mehed soovivad sõbralikult head teed. Tavadest tuleb ka külalistel lugu pidada.

Kuna ilm on sombune ja tibutab vihma siis ei hakka ma eriti aega kulutama linnaga tutvumisele. Enamus kohti on kinni nagunii. Sõidan nii otse kui oskan vaksalisse, sest siin pidime kokku saama juhul kui lahku läheme. Tegelikult kahtlesin kas see kokkulepe enam kehtib, sest see sai räägitud enne suurt seiklust metsas ja tänaseks eraldi hommikul kohtumispaika ei määranud. No parema kokkuleppe puudumisel otsustasin siiski seal mingi aja oodata.
Ja 10min pärast ongi Enn kohal. Matkajad mõtlevad sarnaselt, olen seda enne ka tähele pannud. Ajaarvestus läks ka täppi, kumbki ei pidanud teineteise järel ootama.

Täiendame oma toidu ja joogivarusid üle tee asuvas poes ning jätkame sõitu. Peale sauna on muidugi natsa ebamugav sõitu jätkata, minu rattal porilaudu ei ole, vesi pritsib alt ja ülevalt aga olen sellega algusest peale arvestanud ja virisema ei hakka. Edasi sõidame koos ja u 10km pärast hakkame vaatama mõnda sobilikku saraalust kus mööda saata öö. Vaja oleks riideid kuivatada, telk sai ka hommikul märjalt kokku. Igatahes teisel katsel oleme leidnud vana kolhoosi suurfarmi kus pooled laudad on maha jäetud, osades mingi möögimine käib. Teeme pesa valmis, riided kuivama ja ... pagan, mis edasi teha? Kell on suhteliselt vähe, väljas on valge. Paneme üles ainult telgi sisemise osa, välimine kuivab nööril. Lõket ei julge teha kuna katrusealune, kus me peatume, on kaetud põhkudega ja väga tuleohtlik. Väljas aga on sopane ja muidu ebamugav. Nii et jääb seekord ilma tuleta. Sööme oma võileivad, täna õlu ei maitse. Tegelikult võtaks ühe terava napsu, saaks niiskuse kontidest välja...
Mõtisklen veidi ja keeran ka magama. Enn juba norskab, püüan magama jääda. Läbi une kuulen inimeste hääli ja hakkan rataste pärast muretsema. Kuigi Enn ütles et temal on erk uni ja ta kuuleb kohe kui keegi rataste kallale tuleb, otsustan omalt poolt väikese kindlustuse ära teha. Lähen välja ja keeran oma rattal esiratta alt ära ja viin telki sisse, sadulaga teen sama. Siis seon rattad veel omavahel heinapallinööriga kokku ja peidan nööri põhu alla, selle mõttega et kui keegi tuleb midagi torkima siis ilma kolinat tegemata ei õnnestu midagi ära viia. Kogu üritus võtab u 10min ja selle aja jooksul ei muutu Ennu norskamise rütm poolt toonigi, seega oli hea mõte pool ratast igaks juhuks kaissu võtta.

Otsetee Pushkinskie Gorõst läbi Vece küla Ostrovisse

Ootasin pisut aega Ennu Vece küla keskuses, siis aga liikusin vaikselt edasi. Tee lõppes u 150m pärast, edasi läksid ainult traktorirajad. Need läksid ka vähemalt kolmes suunas. Valisin neist ühe oma arvates "õige" ja asusin radade ristumiskohale käepärastest vahenditest noolekesi tegema. Sain need just valmis kui ka Enn kohale jõudis. Edasi liikusime koos.
Siin pildil on näha need vaevumärgatavad rajad mis kaardil on tähistatud avtomobilnõje dorogi bes pokrõtia, tõesti, see ei ole üldse vale. Kuna meeles on memme jutt et paari km-i pärast tuleb raudtee ning sealt edasi on juba hea tee siis jätkame.
Varsti on näha umbes paari ndla vanused UAZiku jäljed, mis paraku keeravad meie jaoks liialt idasse. Siiski, kohati on vana teetamm lausa rattaga sõidetav ning Enngi istub sadulasse.

Ma ikka ründan kogu vähegi läbitava tee rattaga, harva sunnib väga tihe taimestik kõrval käima. Varsti leiamegi pisutki tee moodi tee mis meenutab meil sellist vana rohtukasvanud kruusateed kus ainult rattakohtades on veel kruusa näha. Sõidame seda mööda päikese järgi u lääne suunas. Tee on kuidagi sirge, Enn pakub et see ehk ongi vana raudteetamm. Ma ei olnud selle pealegi tulnud et raudtee millest räägiti on ainult raudteetamm! Ok, on nagu on. Nüüd klapib ka see jutt et senne sõda käis veel rong seda teed.
Meenutasin et memme juhatuse järgi pisut peale raudteed algab tee mis varsti läheb kaheks, seal vaja meil hoida vasakule. Olime mööda raudteetammi juba u kilomeetri sõitnud, mingit teed põhja poole ei keeranud. Keerasime tagasi ja minu initsiatiivil ning kaardil oleva ilma kattetta automobiili teest inspireerituna keerame heinamaale. Heinamaal on nagu mingid rööpad ka aga pikalt neid näha ei ole ja rohi on kõrge. Sõidan ette luurele, tagasi vaadates pole Ennu nähagi. Heinamaal liigume ümber metsatukkade, püüdes hoida põhjasuunda. Seda on raske teha sest kuigi teame kus on põhi pole selles suunas kusagile minna, kaldume kirde-ida suunas. Mingi aja pärast saab heinamaa läbi ja justkui mingi tee moodi asi viib puisniitu meenutava maastikuga alale kus tee haihtub. Jälle on mingid rööpad, kuid nende vanust oskavad määrata ainult arheoloogid, tegemist on pigem kümnendite kui aastatega. Ilm on palav ja ilma tuuleta, satikad naudivad täiega valge inimese verd kelle jalg selle kandi väljadel viimase paari- kolme dekaadi jooksul pole astunud.
Püüan kiiremini liikuda et selle jama ruttu kaelast ära saaks, aga ... ootan iga natukese aja tagant Ennu järgi. Samal ajal käib igasugu mõtteid peast läbi. Parem on siiski rassida edasi, siis pole aega mõelda muule. Satume mitmetele talukohtadele, näha on ka vanu teekohti kus nõgesed on viimaseks tunnistajaks kunagi existeerinud tsivilisatsioonist.
Lähenedes ühele järjekordsele talukohale, lootuses leida mingi väljapääs, jääb meile ette mingi võsastunud hekk. Hekk on nii tihe ja kõrge et pean ratta kõrgele peakohale tõstma et läbi pääseda. Kukun 3-4 korda, igal järgmisel korral on kandam juba tuntavamalt raskemaks muutunud. Teisel pool hekki on mõned õunapuud tooreste punnidega. Seni kui Enn ennast läbi murrab degusteerin neid. Kuigi tilk vett on veel järgi korjan kõik vissid rattakotti- mingigi vedelik kui päris jamaks läheb! Leiame mingi tiigi siit milles on isegi vesi sees, aga metsloomad on kaldad väga sopaseks tallanud ning lomp haiseb. Põlgame ära. Hakkame vaikselt aru saama et oleme lõplikult eksinud ja meil pole aimugi kus me asume. GPS-ga pole suurt midagi teha, asukohta kaardile kanda ei saa. Kaardil lihtsalt pole vajalikku topograafilist ruudustikku või
kuidas iganes neid asju nimetatakse.

Kuigi kaardil külasid terve piirkond tihedalt täis pole neist tegelikult vist ühtegi alles enam. 20-30 km pärast peaks kaardi järgi suur magistraaltee meie eest kaarega läbi minema, uus suund on sellele. Kui see ka ei peaks enam existeerima siis on meie lood kehvad. Õigemini pole lood kehbad sellepärast et me teed ega küla ei leia vaid et vett ei ole. Veepuudus annab iga minutiga järjest teravamalt tunda. Söön ainult õunapunne, vett ei puudu- igaks juhuks. Kõrgema metsa all on üldiselt parem liikuda, kuna alusmets on ära põlenud. Püsti on ainult raagus vitsad. Samas teeb liikumise raskeks asjaolu et tuli on ära söönud metsaaluse huumuse ja sellega tekitanud jubeda kuumaastiku. Kuna on kuiv siis konarused on tugevad ja teravad. Uus rohi on juba peale kasvanud ja see ei lase jala ette ka vaadata. See on u nagu liikumine rannikul kus laava on merre voolates hangunud ja moodustanud teravate tippudega konarliku kivipinna. Viimati matkasin sellisel maastikul Kuubal, pimedas.. Seal oli siiski ohtlikum, kuigi vett meil jagus..

Aga me liigume. Otsustame et enne pimedat laagrisse ei jää, seni kui näeme seni rühime edasi.
Kuigi pean oma kaaslast minu arvates liiga tihti järgi ootama ja tema tempo ei ole mulle vastuvõetav, on mul hea meel et ta kaasas on sest üksi ei tahaks küll siin sigade ja põtradega koos ööbida. Muide, kuigi me pole karu jälgi silmanud, ei näe ma ühtegi põhjust miks ta siinkandis elama ei peaks. Kui ma karu oleks siis mulle meeldiks siin kindlasti! Tegelikult mulle juba praegu meeldib see loodus- maa ei ole sile vaid madalate kuplitega. Kõik endised külad ja talud on olnud kõrgematel kohtadel. Praeguseks on siin täiesti puutumatu, metsik loodus. Ei ühtegi inimtegevuse jälge viimase maeiteamitmekümne aasta jooksul, ei ühtegi häält mida võiks tekitada inimese toodetud masin! See on lahe! Lahe kuni tolmav kurk ennast jälle meelde tuletab. Juba mitmendat korda tõrjun toore õunaga vaimusilmas linastuva pildi kus vajutan härmas sinisel purgil mille peale on kirjutatud GIN sisinal splindi sisse ja kulistan selle sisu ühe sõõmuga alla. Igal järgmisel korral kui ennast sellelt teolt taban, näen purki külmikust haarates et neid on seal aina rohkem ja rohkem..
Päikest on veel näha, õigemini päikese kuma läbi puude. Proovin ees liikudes, maksku mis maksab, hoida kurssi põhja suunas, kuid just seal pool maastik langeb ja pajuvõsa on nii tihe et tõesti on võimati isegi jalgsi läbi murda. Tasuks veel proovida kui teaks et see on ainult meeter-paar lai, aga tundub et alla 50-100 meetri see ei jää, seega mõttetu üritus. Kaldume veel rohkem idasse. Kardan et kui me oletatava tee idapoolsest alumisest otsast mööda liigume siis ... siis on meil ees juba ilma isegi kaardipealsete küladeta täiesti asustamata maa mitusada kilomeetrit. Moraali need mõtted ei tõsta.
Teele satub ette veel üks vanade rööbastega traktorirada, oletatavalt aastatpaar-kolm vana. Proovime mööda seda alguses lääne poole liikuda, kui aga see kuhugi ei vii siis ida poole. Liigume kuni ka need rööpad haihtuvad. Jõudes järjekordse lagendiku äärde tundub mulle et see on kuidagi senistest suurem, nagu ei piirakski seda igast küljest mets. Ennule tundub sama. Liiguks lagendiku suunas, aga see jääb idasse...
Otsustamise teeb lihtsamaks just lõppenud seni tihedaim võsamets, astun ratast kõrval lükates metsast eemale, lagedal paistvate küngaste suunas. Esimest korda tunnen väsimust. Väsimus on konkreetne ja tean et kuigi ma veel pikali ei kuku ja suudan liikuda päris pikalt, olen ma läbi. Pakun Ennule et siin saaksime GPS-ga asukoha määrata, rattad maha jätta ja ilma lisakoormata kusagile, ma ei tea isegi kuhu, matkata et hiljem atribuutikale järgi tulla. Enn mõtet maha ei laida aga siiski liigume koos ratastega edasi.

Ma ei tea kas me tõesti seda lagendikku nähes tundsime midagi teistmoodi, aga u 50m pärast nägin täiesti värskeid auto või traktori jälgi, rohi oli vigastatud ja kuivanud mille järgi võis aimata et seda teed kasutatakse küll harva aga regulaarselt. Olime pääsenud! Millist tohutut rõõmu ja kergendust võivad tekitada lihtsad inimtegevuse jäljed, olgugi et vast nädalavanused!
Üks valik meil veel oli- kummale poole liikuda?! Liikusime selles suunas mis viis lagedamale poole, eemale metsast. Sõitsin mõnuga ja tagasi vaatamata. Korraga tuli meelde et ma pole ju üksi ja jäin seisma. Ootan ja ootan, ei kedagi. Lõpuks, Enn astub kurvi tagant välja, ratas käekõrval! Pagan küll, mees! Meeldima hakkas siin vä?! Täiesti sõidetav tee ju, mis nüüd siis. Hoian keele hammaste taga ja jälgin vaikselt kuidas tal järgmisel tõusul läheb. Ei mingit käiguvahetust. Mees on täie raskusega ühe pedaali peal, ratas ikka vaevu liigub. Hakkas mulle vaikselt koitma milles värk- sell on kogu matka sõitnud ühe käiguga läbi! Ta lihtsalt ei oska käikudega rattaga sõita! Hoolimata vastuvaidlemisest vaatav ratta üle. Käiguvahetajat pole arvatavasti ostmisest saadik reguleeritud, se on poolteist käiku normaalasendist nihkes. Imekombel trossid siiski liiguvad.
Reguleerin asja ära, samal ajal kuulates loengut a`la "See käik sobib mulle kõige rohkem, sellega sõites hoian energiat kokku ja võhma jätkub kauemaks. Käike vahetades väsin ruttu ära, tänu sellele et mul see "hea käik" rattal on olengi nii tublisti sõitnud". Kämmoon mees, mis juttu sa ajad! No tegelikult on mul ju pohlad mida sa arvad ja kuidas sa sõidad, aga teeme nii et siit metsast sõidame nüüd koos välja ja mida rutem seda parem. Panen vaikselt paar astet madalama käigu peale ja annan ratta tagasi. Poriseb küll et peab palju väntama, aga liigume tiba kiiremini ja sadulast ta maha enam ei tule. Jõuame esimeste majadeni, eemalt juba hakkab silma vana roostes veetorn. Ja esimene hoone mis teeäärde jääb on vana kolhoosi loomalaut! mahajäetud muidugi.

Ok, tänaseks aitab. Kell on sada ja silmad vajuvad kinni juba. Üritan ennast tagant torkida ja varsti jälle jätkata. Seniks head ööd!

Tere jälle!
Saja meetri pärast nägin vasakul niidetud õuega maja kus eeldatavasti olid elanikud sees. Sõitsin õue ja liikusin jalgsi maja poole, ratas jäi pisut eemale. Läbio akna oli näha vanamees ja eit. alguses nad ei märganud mind, hõikasin ja viipasin, seejärel vanamees tõusis ja hakkas ukse poole liikuma. Kuulsin kuidas ütles eidele et "nado nosh vsjat!" Võta või püss ja lase maha aga anna enne juua! Kuulen kuidas vana laseb tuulekojas pussi luisu peal teravamaks, siis astub välja. "Dobrii vecer"! ütlen ja pakun kätt. Käsi võetakse vastu, teises on otsapidi varrukasse peidetud paras karutapuriist. Väljendan oma rõõmu inimeste nägemise üle ja annan lühiülevaate meie eksirännakutest. Vana leebub , toast tuleb välja teine, tunduvalt noorem, üleni tätoveeritud sell, sellise näoga et just laagrist koju saanud. See suurt ei räägi ja ma kaabakale kätt ei paku ka. Vana naerab meid lolle, oleks pidanud mööda raudteed edasi minema, oleks juba ammu Ostrovis olnud! "Nu sto delat, seicas vam vot tuda!" näitab ümber sitahunniku vasakule. Vett annab, külalislahkusega õnneks ei liialda, jumal tänatud. Juhatab meid järgmise külani ja sealt edasi suure tee peale, kuigi lõpp läheb segaseks ja ei viitsigi meelde jätta.
Enn hakkab liikuma, ma veitsa lobisen ja sõidan järgi. Enne lahkumist küsin vanalt et kas kartsid et "razboiniki prishli?" "Da ladno, ja dumal sto priehali losad sabrat, lesit tam saresanõi..". Vedeles jah seal miskit, mine tea mis värk oli. Viskasin veelkord viis pihku ja veeresin Ennule järgi. Muide mõne aja pärast tuligi vastu auto, ju siis läks hobuseliha kokku ostma.
Teid läks kokku ja lahku, midagi ühist neil kaardiga ei olnud ja tuli veelkord teed küsida. Aga nüüd oli juba päris videvik ja kes teab mis riistaga järgmisest tarest välja tullakse.. Siiski, ära eksida ei tahtnud enam, kuigi lonksu vee nimel kuuli saada veel vähem. Seekord on kaetunud silmaga memm väga lahke. Juhatab teeotsa kätte, aga kutsub teed jooma. Olen pea-aegu nõus, Enn ka. Siis hakkan mõtlema et mul toored lihad kotis ja jube nälg, aga nii palju ka pole et pererahvaga jagada. Ja kui praegusel kellaajal jääme teed jooma siis saab sellest loomulikult öömajale jäämine ning seda ma ei soovinud. Ikka sellesama nälja pärast. Ka ei viitsinud ma meie seiklustest pajatada, tahtsin ainult süüa ja magada. Saime veel vett, täitsin veelkord pudeli pilgeni ja, tänańud pererahvast, liikusime edasi. Vaatasime et saaks mingi veekogu lähedale telkima, aga järve ei kusagil(enne keegi mainis et varsti järv). Et juba pea-aegu õnnelikult lõppenud päev ikka põhjalikult persse keerata otsustasid minu ratta ketilülid järjekordsel tõusul "lahutuse sisse anda". Ütlen päris ausalt et see ei rikkunud minu tuju mitte grammigi, olin nii õnnelik et metsast välja saime. Kett on tehniline probleem ja selle lahendan sekundiga! Järgmisel päeval selgus et 10-ne minutiga.
Ja nagu tellitud, kohe mäest alla laskudes keeras enne mingit tiiki väike teeke paremale, meie ka. Imelik, alles tund tagasi oleks palju andnud et inimesi näha, nüüd oli korraga tegu et saaks sellise ilma inimesteta paigakese telkimiseks. Õieti ei tahtnud et keegi meie lõket näeks, sest oli endiselt kuiv ja tuleohtlik. Pikalt siiski pipardama ei hakanud, väike võsatukk jäi meie ja majade vahele, jäime laagrisse. Kiirelt telk, kütteks puud, tuli ja liha tulele. Enn ma ei tea kas sõigi või keeras kohe kotile. Enne veel mainis et homme hommikul võiks vabalt võtta.. . Teen kähku liha valmis ja keeran ka magama. Veepudel on kaisus, kallim kui maeiteamis!
Ja saatuse irooniana hakkab öösel sadama..

Novorshev- Puskinskie Gorõ

Ärkasime täna peaaegu koos.Hommik on ilus aga tuuline. Tegeleme tavaliste hommikuste toimetustega- väike võileib, telk kokku, mingi vedelik joogipudelisse ja minek. Kui eile oli viimased u 10 km tuul tagant siis nüüd 180` vastupidises suunas. Täna oli vist esimene hommik kui tuli pesemata teele minna sest veekogu või dushi-kraani ju polnud.
Pole hullu, olemegi seni pooleldi turistid, pooleldi matkajad olnud. Senised 4 ööd hotellis on selgelt liigne priiskamine ja luksus, kuigi, hinnad on sellised talutavad.
Enne Novorshevi pole eriti midagi, lihtsalt vastutuult pressimine. Novorshev ise on samuti kui Besanicõ väga korralik asula. Esimese peatuse teen kohe "Stalovajas". Väga puhas ja korralik koht. Baaris on menüü, seal tuleb toidu eest maksta ja siis saab peale mõningast ootamist toiduluugist kauba kätte. Täpselt sama süsteem nagu Pärnu Bussipargi sööklaski. Hinnad ja menüü muide on ka suht samad(kes pole asjaga kursis siis Pärnu Bussipargis on säilinud seni nõukaaegne söökla koos nõukaaegsete söökide ja hindadega).
Lahkume sööklast ja asume teele PushGorõ poole mis on venelaste seas eriti populaarne reisisiht. Eelnevalt sellel teekonnal on minult korduvalt küsitud kas ka sinna läheme. Vahel narrisin küsijat et sinna küll ei viitsi minna. Vastus tuli pahaselt-käskivalt et sinna PEAB MINEMA!! No meil oli nagunii see plaanis ja sinna siis suuna võtsime. Sõitsime pisut koos, seejärel libisesin kogemata eest ära. Pisku aja pärast sõitis väääga vaevaliselt mööda traktor, logisev käru järel. Otsustasin tema vaeva veelgi suurendada, haarasin kinni käru teepeenra poolsest servast. Varsti aga muutus teepeenar nii auklikuks et oli keeruline teel püsida ning kolisin teepoolsesse külge. Et liiklus oli pea olematu siis julgesin seda teha, teades et rikun räigelt igasuguseid eeskirju. Traktoril puudusid peeglid, seega vahelejäämise ohtu ka polnud, traktorist ei vaadanud kordagi taha. Pikapeale hakkas käsi kangeks jääma. Traktori kiirus oli konstantne, täpselt 30km/h. Kui olin nii u 6-7 km priiküüdis seadusi rikkunud, tuli ka tagajärg. Nimelt esimene auto mis meist möödus, tumesinine shiguli, vaz2106, ajas kõrvale ja mängis mootori pööretega nii et oli keeruline valesti aru saada- mees kasutas mootorimüra signaali asemel. Vaatasin hetkeks kõrvale, naeratasin ja jätkasin. Autojuht jätkas samuti minu tähelepanu tõmbamiseks mootori pööretega mängimist, kuigi müra järgi otsustades oli tema tegevus ja tuju naljast kaugel. Olin seni vältinud tähelepaneliku ja seaduskuuleliku kodanikuga pilkude kohtumist kuid kaastundest endast vanema auto vastu(selle mootorit ähvardas kokkujooksmine) vaatasin veelkord. Kõrvalistuja oli miilitsavormis, tagaklaasi all aknalaual vedeles sinine vilkur. Pagan, mendid! Kohe kui nägi et olen teda märganud röökis midagi sellise häälega nagu oleksin tema pere kohta miskit solvavat öelnud-teinud. Kumminui oli käes ja vist mõni sek hiljem kui ma neist ikka välja poleks teinud, oleksin nuiaga selga saanud. Lasin kiirelt kastiservast lahti ja keerasin traktori taha samal ajal miljon mõtet peast läbi käimas mida järgmiseks teha. Oleksin jõudnud traktori taga, nii ühel kui ka teisel pool, jätkata sama tempoga ehk u 10 km ennast kätte andmata, samuti võinud keerata äkiliselt kõrvalteele või maastikule, samuti lugesin mõttes üle taskus olevad rublad. Kõik see asjata sest kohe kui olin rikkumise lõpetanud jätkas miilits oma teed. Oli see vast kergendus.
No mis seal ikka, sain siiski 6-7km suht hea tempoga edasi ja kõik läks õnneks. Veidi ettevaatlik olin edaspidi ikka kõigi siniste 06-te suhtes, justkui oodates karistust oma patu eest.

PushGorõsse sisse sõites oli hea laskumine, sain kiiruseks ilma lisaks väntamata 52km/h. Loomulikult järgnes sellele ka samaväärne tõus. Ja seda veel mitu korda nii, ega asjata ole asulal selline nimi.
Esimesel ristmikul mis asulapiirist sissepoole jääb on kohe ilus Puskini ausammas, ebaharilikult korras ja kenasti hooldatud. Üle tee on memmed lilli müümas, ristmiku kolmandas küljes kloostri müür ja värav. Kõikjal näitavad viidad erinevate mälestiste jm Pushkini teemalise juurde. Ahjaa, linnapiiril oli lausa mingi Pushkini Instituudi moodi nime kandev asutus. Küla või linn, mis iganes ta ka ei ole, on küll kena maastiku poolest, muidu aga suht mannetu ja hoolitsemata, majad nii nagu vene aeg nad maha jättis, muru niitmata jne. Olen nii traditsioonide kui ka kõhu ori, seega restorani..
Seekord siiski kõht väga tühi ei ole, võtan pelmeenid ja õlu. Pelmeenid on head, õlu veelgi parem. Hoopis kindlam tunne minna kõigevägevama palge ette oma pattude koormaga. Järgmiseks oli mul plaan minna kloostrisse et vaadata üle Pushkini haud ning panna ehk küünal ka, nii ju kombeks on..
Lugenud värava taga sisekorra eeskirjad üle tõmvan pikad püksid lühikestele peale ja üritan koos rattaga koos väravast sisse minna. Üks vastutulev vanamutt vaatab mind kurja näoga ja vangutab tänitavalt pead. Vi..u, mis sel nüüd viga on, panin ju pikad püksid jalga?! Näitan talle keelt, ise ka ei tea miks. Vangutab pead ja läheb edasi. Ma lähen ka edasi. Sees käsib valvur ratta nurga taha panna, samas meelde tuletades et seal selle eest keegi ei vastuta. Osad teed on kinni, vist mingid haljastustööd pooleli. Ma ei saagi aru kus see Pushkini haud on, lähen kirikusse. Ilus on. Aga millegipärast ei suuda ma leida sobivat põhjust küünla süütamiseks ja jääbki süütamata. Sellega on nii et lähen sarnastes pühapaikades alati veidi segadusse. Tunnen mingit austust nende kohtade vastu, samas on mingi trots või tõrge ees, vabalt olla ei saa. Ju ma ikka liiga patune olen...


Siin on kloostrit või mis ta täpselt oligi tutvustav tahvel.
Puskinskie Gorõ ümbrus on u 7-10 km raadiuses täis igasuguseid nö vaatamisväärsusi a`la siin pingil kirjutas ta "Jevgeni Onegini", selle puu all oma esimese luuletuse jne. Mulle need erilist ei paku, seega püüan leida üles postkontori. Lõpuks ka leian, aga internetitädi on läinud mingeid korteriga seotud toiminguid teostama, tuleb alles tunni pärast. Seda aega pole mul kusagilt võtta ja hakkan vaikselt liikuma Ennuga eelnevalt kokku lepitud silla suunas.
Varsti märkan eemal minuga samas suunas sõitvat tütarlast, kahtlaselt matkaja moodi riides, kott seljas. Mõtlen et ega ta miski pikamaa matkaja saa olla, kes siis seljakott seljas sõita viitsib. Lähemale jõudnud, oleme varsti tuttavad, Lena on siin vanaema juures, muidu elab Piiteris. Hetkel on tema teel marjule ja meie teed kattuvad nii u 5km osas. Kui Lena kuuleb et meil plaan saada selles suunas sõites Ostrovisse muutub ta nägu mõtlikuks. Ta arvab et see plaan ei pruugi õnnestuda kuna tema teada ei lähe sealt kaudu teed. Näitan talle kaarti mille peale ta noogutab, mõtleb natsa ja arvab siis et on vaja küsida kohalike käest. Vahepeal oleme jõudnud eelpool mainitud sillani kus Enn juba ootab, on oodanud juba u 10min. Lena liigub vaikselt edasi, Enn hüppab ka rattaselga ja jätkame teekonda. Peale lühikest jutuajamist sõuan Lenale järgi , ta just keerab teeäärsest hoovist välja. Oli teed küsinud, paraku arvanud ka need et sedakaudu ei saa, vaja ringi minna. Pagan, kas need inimesed siis üldse kodust eemal ei käi või mis. Olen siiski kaardi peale kindel sest Rvõ küla juures ära eksides oli kaardil ainult peenike punktiir, ometi sain läbi, siin aga täiesti korralik maantee märgitud. Kahjuks lähevad meie teed Lenakesega lahku ja, olenemata väga meeldivast kutsest marjule tulla, jätkan teises suunas. Vece külas näen kõigepealt sõjakangelastele püstitatud mälestusmärki, seejärel ühte vanamemme maja räästakaste värvimas. Otsustan igaks juhuks küsida kuidas siit Ostrovisse saada.
Alguses soovitab ka tema sõita ringi, aga kuuldes et me trasse väldime ja vaiksed metsateed meile sobivad, arvab ta et ehk rattaga saab läbi ka. Tema sõnul on 2km vaja sõita üle põllu, siis peaks hakkama juba korralikum tee. Kui läheme üle raudtee siis varsti pöörab tee kaheks, meie peame hoidma vasakule.. Vaatan kaarti ja ei saa aru, mis raudteest jutt käib..Küsin et kas tegu on uue raudteega- ei, see vana sõjaväe raudtee, enne sõda käis rong ka. No ju see tee on ikka olemas, lapsed mul ju käisid seda kaudu kooliski... Küsin veel kaevu kohta, aga memm ütleb et kaevuga on kehvasti, see on nii mäest alla, siis teisest üles, sealt paremale viib väike rada lä'bi võsa... ütlen aitäh ja löön peoga. Umbes pool liitrit on veel alles, ju peab selle paar km-t vastu. Enamuses külades on kaevud kohe tee ääres, hea joogivarusid täiendada.

Loknja-Besanicõ

Hommik on ilus, päike paistab. Nagu ikka, tukun kaaslasest pisut kauem. Kui ärkan on Ennul asjad juba pea-aegu koos ja kõht täis. Käin ujumas(vesi on isegi hommikul niiiii soe!), koristame laagriplatsi. Enn aitab telgi kokku panna ja asub teele. Seekord pole mul peale võileiva söömise muud asjaajamist ja u 10-15min hiljem lahkun minagi.

Ilm siiski nii ilusaks ei jää aga vihma ei saja ja vahelduseks vähe pilvisem päev kulub ära. Puhuks ainult tuul vähe soodsamast suunast. Kuni Lokniani pole eriti midagi huvitavat, puhas sõidurõõm. Sõidame hommikul mingi maa koos, seejärel jätkan oma tempoga. Lokniasse sisse marsruudi järgi asja ei ole sest tee keerab Besanicõ peale kohe enne linna sissesõitu. Otsustan siiski tiiru peale teha, seda enam et olen juba päris mitu tundi üksi sõitnud ja edumaad peaks jaguma.

"Nacionalnie ossobennosti russkogo restorana"


Nagu tavaliselt otsin üles kohaliku restorani, tassin ratta trepist üles ja jään ettekandjat ootama. Tundub et kokk ja ettekandja on sama inimene, vähemalt riietuse järgi. Menüüga oli aega tutvuda piisavalt ja tellimine läks kiirelt, praekõrvase õlle pidin alt kulinaariast ise tooma. Lisan menüü fotona
Hoolimata pea olematust hinnast on tellitud praad maitsev. Liigset ilutsemist ei ole, tellitud kala serveeritakse koduselt praetud kartulitega. Sisuliselt ei ole tegemist serveerimisega ja ka mitte restoraniga. Laudade vahel/laudadel jalutab "majakass", kes ülejääkide eest hoolitseb. Kohvi saab Venemaal reeglina lahustuvat, kui just ei ole tegemist oblastikeskuse mõne, võib-olla ka ainukese, euroopaliku kohvikuga. Mulle toodud arve oli u 42rbl, täpselt enam ei mäleta. Selle eest sain "kohvi", supi ja prae.






Kohvi toodi lahedalt mingi kruusiga, alumiiniumlusikas sees püsti.


Loodan et arutelu Venemaa maapiirkondade serveerimiskunsti üle ei kõla virisemisena sest mulle see pigem meeldib kui häirib. Nõud olid puhtad, toit maitsev ja ettekandja tõi täpse raha tagasi, seega tore ju!
Huvitav kas ka teistel on see nii et jotsi jätmisel ollakse seda heldemad mida vähem ettekandja vägisi sisse kasseerida üritab?



Ahjaa, sööma pidi alumiiniumlusikaga nagu meil veneajal haiglas, nuga ei antud.


Siin pildike kohvitassist "vene moodi"












Kõht täis, liigun tagasi ristmikule vaatama kas Ennust miskit kuulda. Keegi pole midagi kuulnud, teeääres istuvad memmed on just istuma tulnud. Üks auto tuleb õigest suunast ja jääb üsna minu lähedal seisma, küsin juhi käest" Võ tam odnogo velosipedista ne videli?" "Da, videli.." "A daleko?" "Ne ocen.." ja kihutas edasi. Vaatan- tulebki eemalt kurvi tagant rattur välja, ainult et kohalik memm, lüpsik lenksu otsas..hehee. Mida siis teha ja keda ta seal nägi- kas Ennu või oli see memm tema velosipedist..?
Otsustan edasi sõita. Kui Enn on vahepeal juba mööda sõitnud, saan ta enne Besanicõt nagunii kätte, kui ei ole siis ei saa ta kaugel olla ja oodata võin teda ka seal.

Mõeldud-tehtud. Juba paari km-i pärast muutub loodus ilusamaks, meenutab meie lõuna-eesti kupleid. Kenad agraarvaated, põllud haritud jne. Kuplitest tuleb muidugi üle sõita aga kui teeääres on mida vaadata siis on kuidagi kergem. Tuul on ikka veel pooleldi vastu, pooleldi küljelt. Kaardi järgi peaks peale Besanicõt varsti hakkama tuul tagant puhuma, juhul muidugi kui ta enne suunda ei vaheta.

Besanicõ

on kena asula. Ei teagi kas nimetada teda linnaks või külaks. Kohe asulasse sisse sõites on teeääres isegi meie mõistes korralik toidupood, neid tuleb veel. Siis ehitusmaterialide pood, plastakende müügiesindus, põllumajandustehnika varuosad, isegi rattapood! Ja rataste, nii mootoriga kui ilma, varuosade pood on ka. Väga korralik restoran, kulinaaria. Seekord ma sööma ei lähe kuna eelmine kõhutäis on alles seedimata. Külastan varuosade poodi lootuses leida kodaraid, aga nii hästi siiski ei lähe. Aga müüja on lahe kutt, laenab tööriistu, niipalju saan sättida et ratas mahub jälle pidurite vahele ära.
Tegelikult on väga ohtlik ilma tagumiste piduriteta sõita sest kogu raskus on varustuse näol taga, seega pinnas- ja kruusateedel, kui laskumisel on ka kurv, blokeerub esiratas pidurdades kergesti ja avarii on lihtne tulema. Paaril korral juhtus ka "napikas", aga jäin siiski jalgele.

Jõudsin parasjagu ratta korda saada ja paar kohukest ära süüa kui ka Enn kohale veeres ning peale joogivarude täiendamist jätkasime sõitu. Kell oli u 6 õhtul kui Besanicõst lahkusime. Leppisime kokku et sõidame u 10km veel ja hakkame siis ööbimiskohta vaatama. Kaart seekord mingit veekogu ei näidanud, tuli leppida lihtsalt mingi siledama kohaga.

Sõitsin pisut ette ja leidsin niidetud heinamaa. Pisike võsa jäi ka tee ja laagri vahele, käis küll. Pisut eespool oli tunduvalt paremaid kohti ka, aga tahtsin taganttuulega(prognoos osutus õigeks) võimalikult palju sõita kuna tundus nii kerge peale tervet päeva vastutuult sõitmist. Tahtsin küll ööbimiseks valida koha kus tuul oleks lõkkesuitsu puhunud teest eemale, aga teisel pool teed oli ainult võsa ja otsustasin seekord sellest teemast mööda vaadata. Nimelt me ei olnud päris kindlad kas tohime lahtist tuld ikka teha. Ka olime juba piisavalt põlenud metsa näinud ja otsustasime selles osas olla ettevaatlikud nii tule enda kui ka võimalike kontrollijatega.

Enn kiitis laagripaiga sobivaks. Telk üles, lõke üles, teepeenralt leitud mingi rest tulele ja eilsest jäänud lihad särisema. Seekord oli liha hästi ainetega läbi imbunud ja parem veel kui eile.

Olime siiski suhteliselt vara laagrisse jäänud, seega jäi valget aega lõkke ääres lobisemiseks päris pikalt. Minu eelnevad kartused et igav saab olema osutusid asjatuks. Analüüsisime päeva ja kogu matka, vahetasime kogemusi eelnevatelt matkadelt-reisidelt, rääkisime tulevikuplaanidest- täitsa tore lõkkeõhtu.

Staraja Russast Holmi

Viimane postitus sai vist tehtud Staraja Russas. Hommikul saime Ennuga veel korraks kokku, täpsustasime marsruudi ja ajakava ning tema läks teele. Tukkusin veel pisut ja läksin sööma, kuigi Ennu sõnul ei tasuvat minna(ta oli juba seitsme paiku käinud). Taldrikul oli 2 viilu sinkvorsti ja 2 viilu juustu, väike pokaal morssi ja...kõik. Istusin 6-sesse lauda mõttega kõik need portsud hävitada, kuid... tuli ettekandja, pakkus kas teed või kohvi, tõi sooja kapsapirukat ja kukleid ning kõige lõpuks veel 2 värsket pannkooki ka. Sain kõhu täitsa korralikult täis, osa jäi järgigi. Enn vaeseke läks vist liiga vara ja pidigi nende viilukestega leppima. Niipalju siiski tegin pattu ka et tühjendasin kõrvalkohtade morsiklaasid.
Edasi dushi alla ja omi asju ajama. Kõigepealt autoteenindusse tehnilisi probleeme lahendama. Selgus et esiratta laager oli suurepärases korras ning selleteemalise paanika põhjustajaks oli hoopis logisev reflektor mis kodarate vahel liikudes paha häält tegi. Laager sai siiski määritud, see peaks 4-5 aastat jälle kestma.
Pedaaliga paraku nii libedalt ei läinud ja seda ma ei oodanudki, oli teine ikka korralikult puru. 210rbl eest sain rattapoest uued(müüdi paarikaupa). Välimuselt suht sarnased, aga metallvõru oli pedaali ümber rõvedalt suur ja läikiv, slaavlastele vist meeldivad läikivad asjad. Pisut "tuunides" sain oma vana pedaali metallvõru läikiva junni asemele kinnitatud ja välimus jäi samaks nagu enne. Sisuga oli keerulisem.



Meister oli vana pedaali maha keeranud ja lahti võtnud. Võtnud uue pedaali pihku, vaatas seda igast küljest ja teatas siis: "Podjopka bljääd!" Vaatasin siis ka ja tõesti, laagrid olid kuivad ja mis veel kehvem, tolmukaitset ka ei olnus, st laager oli täiesti lahtiselt nähtaval, kogu pask mis esiratta alt tõusis pääses vabalt sisse. Proovisime vana ja uut ka seestpoolt kokku sobitada, aga see ei õnnestunud. Läks nii alla ja lootsin et peab edasise teekonna vastu.




Ratas korras, meistrile 100rbl vaevatasuks ning edasi. Järgmiseks tahtsin eelmise õhtu lahtised otsad kokku sõlmida(olin pisut õllese peaga andnud kellegile lootust et ehk jään päevaks-paariks Staraja Russasse). Hommikul tundsin et kui veel päevaks paigale jään siis on minu matk matkatud ja jään sinna nädalaks ning sõidan seejärel rongiga otse Petserisse tagasi. Seega, kiire käik raamatupoodi, pisut kurb jutuajamine, süda kõvaks ja minema sellest meeldivast linnast kuhu tahaks kunagi veel tagasi tulla..
Läksin veel poest läbi ja ostsin külmutatud toorest liha ja maitseaineid kaasa. Kuna ei teadnud kas saame veel Ennuga kokku siis ostsin koti soola ka kaasa(soolatops oli tema kotis). Et mitte tühja raskust kaasas vedada kallasin suurema osa minema ja jätsin u 100gr omale kaasa.

Kogu selle sehkendamise peale kulus u 3h, ehk siis just niipalju oli Ennul edumaa kui startisin. Plaan oli jõuda õhtuks Holmi ja ehk ka pisut edasi ning jääda laagrisse. Tee Staraja Russast Holmi on pikk ja sirge, alles u 20km enne Holmi läheb käänuliseks ja pisut huvitavamaks. Kuidagi ei saanud korralikku tempot sisse. Kuigi tuul oli vastu, tundus et päevane puhkus on lihased lõdvaks teinud ja vaja ennast uuesti "sisse töötada". Kui olin u 65km sõitnud, juhtusin kogemata tagumist ratast vaatama- see loperdas koledamal kombel. Keerasin teelt kõrvale ja asusin asja uurima. Selgus et 2 -l kodaral oli aeg ümber saanud ning seetõttu deformeerunud velg oli parempoolse piduriklotsi olematuks kulutanud. Pagan, olin vastutuult ja rohkete tõusudega teel veel lisaks kinnise piduriga sõitnud. Loll pea on ihule nuhtluseks, vana tõde. Haakisin tagumise piduri lahti ja jatkasin teed loperdava, aga hoopis kergemalt liikuva rattaga. Tempo tõusis tunduvalt, lootsin peagi Ennule järgi jõuda. Tegelikult ma ei saanudki aru kuidas ta nii kaugele oli jõudnud selle ajaga. Siiski sain ta 18km enne Holmi kätte ja jätkasime koos.
Holm
Enn oli teinud enne matka veidi uurimistööd ja teadis et Holm elab põhiliselt metsatööstusest.Linn, õigemini alev, on korras. Isegi hotell on. Ei puudu ka Lenini kuju, Isamaasõjas langenute mälestusmärk, park jne. Poode on palju nagu vene asulates ikka, samas on nad kõik täpselt sama kaubavalikuga. Tahtsime täiendada joogivarusid ja võtsin ka 3 purki õlut õhtuse grilli kõrvale.
Holmist voolab läbi päris suur jõgi(pisut laiem kui Pärnu jõgi), väga kenade kõrgete kallaste vahel. Sillalt avaneb kena vaade kahele poole.. tõesti ilus! Kuna kell on juba palju siis pikalt imetlema ei jää ja sõidame telkimispaika otsima. Leiame 10km alevist välja Loknja poole sama jõe kaldal võrratult kauni laagripaiga. Koht on avastatud enne meid ja pidevalt kasutuses olnud, eemal on 2 autot veel laagrisse jäänud. Otsustame jääda. Soolan veel pisut jäise liha ära ja teeme lõkke üles. Jube väga nälg on, Ennul vist ka. Liha sai hea ja sel õhtul unustab Enn oma figuuriga seotud plaanid ning pugime ennast korralikult täis. 3 purki õlut on selgelt vähe, ei puudu palju et oleksin Holmi poodi sõitnud. Väsimus sai siiski lõpuks võitu ja keerasime magama.