Porhov, Dno, Staraja Russa

Olen otsaga Staraja Russas, ilusas hotellis, pesnud ja maganud. Vaga viisakas teenindus, abivalmis inimesed jne. Uldse jatab see linn mulje nagu oleks keskuses. Poes on isegi toorest liha, soome gin-i jne. Hotellituba 1-ne maksab 680rbl ja on seda igati vaart. Siin on ka taitsa viisakaid restorane(ok, hotelliresto on vist siiski ainuke), vaga ok ollekas, kus saab kebabi ja saslikki, rattapood!!! jne. Kindlasti kulastan linnasauna, ohtupoole.

Rattapood roomustab mind selleparast et on tehnilisi probleeme. Nimelt vasak pedaal on murdunud ja sellisega ma kogu teed labida ei taha, seda enam et kui ka edaspidi paar sellist kohta ette tuleb nagu eile, siis on see lausa voimatu. Mis eile oli selleni veel jouan. Peale pedaali teeb vaga paha haalt esimese ratta laager. See oli juba Korvemaamatkal jutuks et tuleb maarida voi vahetada, aga unustasin. Nuud on nii et kardan juba laskumistel soita sest korin on vali ja kui see 50km/h kokku jookseb siis tagajarjed voivad olla jamad. Seega loodan paaseda litooli lisamisega. Kaisin ka autoteeninduses ara ja homme u 10 paiku lubati mul kasutada vajalikke tooriistu.

Interneti kasutamise voimalus on enamuses vene linnades postimajas, kus on eraldi uks kyberpocta, avatud 9.00-17.30. Laadimiskiirused on ehk veidi lahjemad kui olen harjunud, aga siiski taitsa ok. Eelmistes on olnud hind 30 rbl/h, siin on 15rbl/h +laadimismahu pealt ka mingi tasu.



Eilne paev nagi valja siis jargmiselt:
Peale seda kui olin oma postitused Porhovis teinud, liikusin Dno poole. Dno tuli ruttu, tee hea ja liiklus vaike. Olin otsustanud et enne edasi ei liigu kui saan keti olitatud. See tegi juba eelmisel paeval paga haalt ning soita tundus ka veidi raskem. Paraku ei ole ketioli leidmine nii lihtne kui asud Dno s. Peale seda kui olin enamus poed labi kainud(need asuvad koik koos keset alevit) otsustasin teha vaheaja ja peale seda kasvoi raudteedepoosse minna voi rissot peale valada. Jube sant vark kui naiteks kett peaks metsavahel katkema ja lahima kulani on 10km.

Tuleb tunnistada et Traktir u Angela oli igati peen koht ning toit samuti. Peale sooki leidsin siiski ka uhest ehituspoest omblusmasinaoli mis on kullalt vedel et saab ketti olitada. Meie deflonspray on siin tundmatu asi. Ehituspoes oli veel tsementi, torvapappi, kahhelkiviimitatsiooni, vene keraamilist santehnikat, naelu, el. pirne ja..... vist saigi koik kirja.

Edasisoit kulges mooda taiesti ok asfaltteed oblasti piiri poole. Varsti see kull laks ule kruusateeks aga seegi oli taiesti talutav. Tegelikult vaga hea kruusatee.
Kaardi jargi olid kahe oblasti vahel pinnasteed, kohati,u 15km, margitud lausa punktiirina. Kuna alternatiiviks oli u 1,5 paevateekonda, otsustasin riskida. Esimeses kohas kus algselt plaanisin pinnasteele keerata, seletas moodasoitev traktorimees et ne projedes! Dase jesli dengi jest, ne projedes! Tegelikult kais see kogu minu plaani kohta sedakaudu Volot-sse jouda.
Kuulan mis mehel oelda on ja otsustan veel jatkata suuremat kruusateed mooda, seni kuni seda on. Kaart lubab veel u15km. Nii ongi. Tee lopeb Rvi nimelises kulas, edasi... edasi tuleb improviseerida. Katkise silla juures mangivad u 8aastased poisikesed ei tea minu kusitud teest midagi. Hiljem saan aru miks- nimelt kuidas saaksidki teada kui teed ei kasutata juba u 30a ja isegi kulatanav on rinnuni rohtu kasvanud. Lahe on vaadata, tanava kurss on selgelt naha sest majad ja isegi aiad on sailinud, osad kokkuvajunud, osades veel elatakse. Siiski kasvab tanaval rinnuni hein mis on niidetud ainult nende elamiste eest kus elanik sees. Valdavalt on elamud muinasjutuillustratsioonidest tuttavad tare-tareke tyypi ehitised. Uldse on siin palkmajad senimaani ausees, uuemaid ehitisi on linnade lahistel naha paris palju.

Vaatan kaarti hoolega ja tihti, kuid kulavahel ei saa aru kuhu keerata. On mingi jogi millest enne ule soitsin ja paike, mis siiski kipub pilvede vahele kaduma. Kuna kedagi naha ei ole siis teen valiku ja painan pedaale. Vaatan ka igaks juhuks spidomeetrinaidu ja kellaaja. Tee on endine metsavaljaveo tee kus roopad on rinnunu, ja seda ilma naljata. Roopad on piisavalt laiad et nende pohjas soita ainult et hasti sirgelt, kuna taga on rattakott ja see jaab kohe kinni kui vingerdad. Samas on vaatevali piiratud kuna roopa pohjast arvestades on heina ulemise piirini u 3 m. Soidan kuni tee keerab metsa, vahepeal tassin ratast seljas sest vihmavesi on savisel pinnal sugavamates kohtades tekitanud pea labimatu polota. Metsaall on puud risti ule tee langenud, tihnik muutub jarjest hullemaks. Kohedust tekitavad varsked metsseajaljed, kohati on kari vanad traktoriroopad laiali tuhninud ja sopa sees lesinud. Kui olen varskest seasitast labi soitnud, otsustan veidi ringi vaadata. Aga pole kusagile vaadata, labimatu tihnik on igal pool kuhu silm satub. Hirm on. Puude vahelt saan paikese suuna katte ja... suund on risti vastupidi sellele kuhu pean joudma. Pagan, tuleb tagasi minna. Osalt on see kergendus, sest siia metsa ooseks jaada ei tahaks, aga kell on juba 5, samas tagasi minna...
Lohutan ennast vana matkasellide utlemisega et ots ringi ja edasi!
Tagasi kulasse joudes jookseb vastu hundikoer, kellest alguses ei saa aru kas ta juba on soonud voi olen mina tema hilinenud louna... Osutub siiski toredaks sobralikuks kutsaks. Sellegipoolest saab ta perenaiselt soimata, hoovist valjub memm. Den dobrii! Vi sto, molodoi tselovek, ne tuda popali? Sdes se dorogi net, use 30 let! Ai-ai-ai..
Tuleb ka teine memm, parmude kaitseks mesiniku mask peas. Saan ulevaate kula ajaloost ja teada ka et veel sel talvel veeti minu soovitud teed mooda metsa valja, seega labipaas on olemas! Olin kusagilt enne sigade metsa oige teeotsa maha maganud. Tee siinkohal tahendab tee seda kui auto on korra ule heinamaa soitnud. Ei meeldi mulle tagasi keerata, aga labi peab saama, sest nuudseks on alternatiiv veninud juba 2 pikaks paevateekonnaks. Jama on see et kompass on ainult ennul ja mul ainult paike, seegi rohkem pilve taga..
Ma ei tea ise ka kuidas, aga oige teeotsa ma leian, teisel katsel. Metsaveotee laheb ule kunka ja seal, kuival pinnal, roopaid ei ole. Seega ka teed pole. Markan paremal eemal raiesmikku ja soidan labi ulepea ulatuva heina sinnapoole. Vahepeal satun kandude ja saetud puude otsa, aga sadulast maha ei tule. Ja seal ta ongi, talvine metsaveotee paistab! Room on suur ja jatkan oluliselt optimistlikumalt, kuigi tee koosneb mulgastest ja risti ule tee aukude katteks langetatud puudest. Pean mitu korda tagumist kaiguvahetajat puhastama, see on heinast nii umbes et ei kuula enam sona. Optimismi lisab veelgi jahimeeste voi kelle iganes uaziku u ndlvanused jaljed, olen vist paasenud....

Motted...

Nuud oleks juba aeg teha esimesed kokkuvotted emotsioonidest, tehtust-nahtust jne.

Esimese rattasoidupaeva distans tuli tapselt 75km. See on siis Koidula piiripunktist Pihkvasse ja Pihkvas sees ka u 15km.
Teine paev, st eile, 110km, Pihkvast Porhovisse.

Enn on siiski vapram kui esimese paeva jarel oleks voinud arvata. Kuigi ta lukkab ratast palju kaekorval, on tal tahtejoudu ja vaikselt, kuid kindlalt jouab ta jarele. Kaotame siiski tempos kovasti, arvan et u 3h paevas. Tema keskmine kiirus tuleb u 12km/h, ma lootsin u18-20km/h soita.

Hoopis nutusem on meie sobivus omavahel matkakaaslasteks. Meil ei ole mitte millestki raakida. Ma ei saa temast kohe uldse aru.. Ta matkab, kuid miks, ei tea. Linnadesse ja kuladesse ta hea meelega ei laheks, inimestega hea meelega ei suhtleks, tahab igal pool ainult vaikust ja rahu. Vaatamisvaarsustega ta tutvuda ei taha. Mingeid huvisid-hobisid tal ka nagu pole, va vaikus ja rahu.. . Ohtuti, alates hotelli joudmisest, toast ta enam ei valju, ei mingit huvi umbruses toimuva vastu. Oleme seni oobinud hotellides, st asustatud punktides, aga mida temaga raakida, kuidas olla kui telgiga metsas oobime..? Lokkeaares saab igav olema. Krt, napsu ta ka ei vota...
Koigest sellest on vaga kahju sest hea matkakaaslane, st sobiv matkakaaslane annab uritusele oige maigu. Tana laksime esimest korda lahku. Tema soitis ees ara, mina jain maha et netis surfata. Leppisime kokku et kas tana ohtul kl9 voi siis homme kl11 Staraja Rossija raudteejaamas naeme jalle. Kaalun tosiselt matka jatkamist uksi. Olen sotsiaalne tyyp, vajan suhtlemist. Teisalt oleks uksi jatkamine enda proovilepanek, just vaimsest kuljest, praktiliste asjadega tulen toime hasti. Aega on moelda homme lounani, nais mis saab. Praeguseks on Ennu edu u 2h, saaksin ta katte ka u 2 tunniga...

Porhov

On hommik, tundub et taiesti tavaline hommik Porhovis. Magasime hotellis, taiesti tavalises Porhovi hotellis. Ilma dushi, pelleri ja kraanikausita toa eest kasseeriti 868.80, dushi kasutamise eest eraldi veel 35rbl.

Tegelikult pole seda ju palju kui jagada see summa kaheks ja siis veel arvestada kroonideks. Siiski ei meeldi mulle adminni suhtumine- nimelt pidime oma ankeedid, sh ka nimed, taitma vene keeles. Krdi Enn targutab ka veel korval et loomulik ju, Venemaal ikka vene keeles. Selle loogikaga Hiinas...

Eile, peale seda kui kiirustades sain siia miskit kirja pandud, lahkusime Pihkvast. Selgus et meie uued kaardid on sama vanad kui Ennu tutikas atlaski. Kuigi kaardil on taiesti norm tee margitud, ei suuda me seda leida. Peale kokku vast 6km edasi-tagasi keerutamist juhatab kohalik papi meile teeotsa katte. Lisab et seda teed mis kaardil, pole aastakumneid juba kasutatud, tam tipa polota. Otsustame riskida, risk se blogorodnoe dela! Ja tasus ara. Kuigi tee oli metsaalune rada, madalamates kohtades ehk kuiva ilmaga maasturiga labitav. Vanamehe jutu jargi olnud see Pihkva-Novgorodi kaubatee kunagi Peetri aegu..

Tasapisi sai mets labi, joudsime kruusateele, mida kaardil ei ole. Tee on hullult treppis, onneks ei ole seda palju. Jouame mingisse kulla kus vastutulev harra, jalgrattaga, monusalt purjakil, kusib meilt teed. Saanud teada et me polegi kohalikud tekib vaike jutt: a vi otkuda? Estonci? Kjuradi pois, joptui! Juks, kjaks ja pjerses, joptui..

Pihkva

Jarelduse rattaomanike paritolu kohta tegin jargmistel alustel: 2 Scotti ja Trek, eestlaste turuliidrid. Pisut kahtlesin, kuna rattad olid u 15a vanad, aga enne kui joudsin otsuse lukku luua kostis seljatagant tuttav haal- selgus et vagagi tuttavad Parnu poisid, ka Pihkvat votmas. Soome koos ja, oodanud ara kuni tugevam vihm ule laheb, soidame koos linna. Vihm siiski veel ei lope ja soidame otse linnusesse et mones kangialuses pisut kuivada. Enn on nii suss et peab pisut pikutama, tundub et muidu lopeb tema matk siinsamas.

Jatan kaaslase toibuma ja lahen linna et otsida ules raudteejaam, internetipunkt ja mingi hotell, sest ma ei ole veel pihkvaga lopetanud ja selle ilmaga kusagil kraavipervel pole mingi monu oobida. Selgub aga et koik linna hotellid on tais, isegi lennujaama hotellis oli ainult sviit vaba. Siiski anti lootust hotellis Krom, et kui tunni parast tagasi tulla, saaksime ehk kellegi bronnitud toa omale, juhul muidugi kui enne ei ole bronnija kohale joudnud. Meil vedas.

Kustud-pestud-kammitud, lahen Pihkva ooeluga tutvuma. Kuulsime juba enne et mingi prasnik on kaimas. Linn oli miilitsaid tais, liiklus avatud ainult uhistranspordile. Nuud saan teada et on linna aastapaev, 1100 aastat Pihkvat. Selle tahistamine on uhtlasi ka Pihkva vabastamise aastapaev. Linn on rahvast tais, parkides on vabaohukohvikud ja bandid mangivad. Isegi Eesti ja Lati rahvatantsijad on kohal. Taas jouan hotelli vastu hommikut ja vajun voodisse, koht Ljulja kebabist punnis. Aken on kinni, selle vea parandan kiirelt ja siis unele.


On hommik, arutame edasisi plaane. Tahan esialgu rongiga Novgorodi soita, Enn ei taha sellest kuuldagi. Pakub et paevas 120 km, mis see on, homme lounaks oleme kohal.. . Peale tema eilset esinemist ei veena see jutt mind pormugi. Lukkan otsustamise edasi, kuni olen saanud sellise kaardi kus teed on ka peal. Jutuks tuleb ka paariks paevaks lahkuminek. Esimeses kohvikus peale jaitsnitsa ja sosiski soomist ning kohvi olen valmis jatkama sadulas. Ka pihkva oblasti kaardi saime, paris hea.

Varska, Koidula, Petseri

Esimese matkapaeva ohtuks oleme joudnud Varska Sanatooriumi juurde. Ootamatult palju autosid parklas ja teeveeres annab aimu et miskit tavaparasest erinevat on teoksil. Jarveaarne on telke tais ja Uno Kaupmees teeb simmanit.... mis toimub!? Selgub et Villu ja Janno karistavad valja, on Rahvaliidu suvepaevad. Satime ennast kontvoorasteks ja ega kellelegi see eriti korda ei lahe ka.

Tegelikult oli plaan jouda kas piirile voi isegi ule piiri ja oleks joudnud ka, aga minu meelest ikka parem teha pesa sinna kus saab tantsida ja olut juua kui kuskile suvalisse metsa. Metsas ja metsikult jouab veel vene poolel seigelda kull. Enn ei paista peost lugu pidavat, torisedes et larmi palju, magada ei saa, poeb ta varsti pohku.

Rahvaliidu pidu on mannetu. Onneks kohtun juhuslikult oma kunagise kursavennaga Olustvere aegadest, juttu jatkub kauemaks. Varsti kolin Sanatoriumi kortsi, magama saan 6 paiku hommikul. Oli selle suve seni parim pidu ja romantilisim oo...

Hommikul, peale 2 tunnist uinakut, kiire ujumine ja hammastepesu ning kolu autosse ja piiri poole minema. Rekkate jarjekord on jube pikk, Ennu gps-i jargi u 3 km. Auto jatame paarsada meetrit piirist, puude alla teepervele. Seal seisab kokku u 30-40 autot, ju siis voime ka meie.

Piiriuletus laheb kiirelt, kellelegi meie kotid huvi ei paku. Kohe peale piiri tuleb paris korralik tous, mae otsas ootab meid Petseri. Liigume siiski Petserist kiirelt labi ja jatame selle kula vaatamisvaarsused tagasiteele.

Edasi suht igav, mittemidagiutlev tee, kui mitte arvestada seda et paris korralik asfaltkattega tee puudub Ennu varskelt soetatud Vene Teedeatlases sootuks.. Kartsime kehva kruusateed aga olukord on oodatust palju parem. Alates esimesest tousust lukkab Enn ratast kaekorval. Muutun pikapeale murelikuks, sest ratas on jarjest enam kaekorval kui perseall jaon alles esimene paev..
Pihkva eeslinna joudes on mu matkakaaslane nii kupse et tellitud praadi ta suua ei jouagi. Kugistan selle lisaks enda omale alla, raisku ei saa midagi lasta.
Oietioelda keerasimegi sisse selleparast et puhveti uksetaga seisid 3 matkavarustuses ratast. Kiire pilgu peale visanud, tegin jarelduse et voivad olla eestlased.

Start!

Täna on minek.
Pean Ennule Tallinnasse järgi sõitma. Mingitel arusaamatutel põhjustel ei saa ta liinibussiga Pärnusse sõita (ratast polevat võimalik bussi mahutada vms?!). See ei kõla just matkamehe jutuna. Üldse pelgan pisut täiesti võõra inimesega sellisele retkele minekut. Võib-olla sellepärast et ta tundub minust vanem olevat, et ta alles hiljaaegu omale telefoni soetas, võibolla sellepärast et ta on üksi rattaga Moskvas ja Piiteris käinud... .
Tegelikult mulle meeldib uute inimestega tutvuda ja see ongi reisimise-matkamise üks võlusid. Sarnast diskussiooni iseendaga pole enne ette tulnud. Olen suht otsekohene ja järsu ütlemisega, kui miski ei meeldi siis kipun välja ütlema, seega kardan ehk hoopis iseennast..?

Lapsed on juba maale komandeeritud, siiski korraks tuleb sealt veel läbi sõita. Traditsiooniliste kalli-musideta pole kunagi kaugemale ära läinud. Arvatavasti langen ka tavaliste reisieelsete väljapressimist ohvriks: "Issi, mida sa meile seekord tood? Issi, nüüd sa pead meiega ka reisile minema! Issi, ...". Sellest kõigest ei tahaks ilma jääda.

Varustuse osas on mõningad valikud mis tuleb veel ära lahendada. Nimelt ei tea kas võtta telk kaasa või mitte. Ja kui võtta siis kas oma suur telk või sõbralt laenata normaalne, kergem ja väiksem. Olen harjunud matkadel magama lõkke ääres, vihmaga leiaks ju mingi sara kus olla. Venemaal ei tohiks ka kohalike külalislahkust alahinnata. Ja tassida kaasas ülearust koormat on minu reisu-matka põhimõtetele väga vastukäiv. Samas oma telgiga oleks nagu kodusem ja sõltumatum. Hakkan vist vanaks jääma..
Tagavarakummi seekord kaasa ei võta, sai just uus alla pandud. Sisemise jaoks on remondikomplekt kaasas. Ratas on hooldatud ja proovimatk ka tehtud, sellega peaks olema ok. Igaks juhuks kuuskantvõtmete komplet ja ketiõli, pumba vist võtan ka.

Sääsetõrje on veel ostmata, samuti samarin. Vana alkohoolikuna on mul magu veidi rikkis ja kipub peale rasvast söömaaega kõrvetama. Viinavõtmisest ma parem ei räägigi. Ja eeldada et ehk ei tule seekord võimalust oleks utoopia, matkame ju ikka "luki alla" välja. Langenud "geroide" mälestuseks pitsi ikka teeme.

Pean igasugu koodid veel üles kirjutama et saaks netis toimetada kui tekib võimalus. Koduarvutis on kõik automaatse sisselogimise peale sätitud, võõras kohas on nende asjadega alati jama. Ja fotoka mahalaadimisjuhe tuleb ka kaasa võtta.

Ok, soovin meile edu ja ehk õnnestub järgmine sissekanne juba Pihkvas teha!

Asjaaamine

Viisad
Viisade saamiseks otsis Enn välja soodsaima, Viru Matkad nimelise büroo, kus 2-ndlane vene viisa koos reisikindlustusega maksab tiba vist alla 500eek.

Kuidas siis pass tlnasse saada?! Kuna oleme koos tlnas elava sõbraga ühiselt jaanipäeva tähistamas siis ju hea võimalus-läheb koju, võtab minu passi kaasa.
Läks meelest ära. Ennu soovitusel saadan postiga. Ja jõudis kohale.
Mõne päeva pärast meilboxis teade- vaja fotot ka!
Kuna postiga läinuks asi veelgi edasi saadan cargobus-ga. Poleks arvanudki et 1-he dokumendifoto saatmine võib lihtümbrikus maksta u 37eeku! No pole hullu, see ju alles algus ja aeg on veelgi kallim. Enn sai passid viidud ja teade minu meilil ütleb et viisad saab kätte 18.07, samal kuupäeval hakkavad ka kehtima.

Reisikaaslased

Kõige tüütum ja närvesöövam on reisikaaslaste leidmine ja nendega asjaajamine. Ennuga läks suht lihtsalt, vastas Trip.ee-s päringule ja aitas ka viisade tegemisel ja märkamatult oli ka kaasatuleja, kuigi alguses väitis vastupidist.

Leho, vana pidur:), oli tegelikult täitsa nõus tulema(algselt oli plaan sõita ära juuli alguses, nii vara kui võimalik). Siis tuli talle tööpakkumine põhjanaabritelt, ja kuna tal ainult 1 pass ja ID kaarti ka mitte ei ole, ei saanud ta saatkonda oma ainust reisidokumenti viisa taotlemiseks sisse anda. Paraku paeguse seisuga jäi tööots ära. Aga takistusi on muidki. Kuna minu hea sõber on tubli ja kohusetundlik pereinimene siis abikaasa puhkuse ajal ta tulema ei ole nõus ja paraku langeb see just juuli lõppu. Oleks selliseid tubisid mehi ainult rohkem, mõtlen, püüdes olla erapooletu. Krdi mees, mõtlen küüniliselt.

No ja rohkem tõsiseltvõetavaid tulejaid pole olnud ka. Allan, kelle suust selle matka esialgne versioon üldse välja käidi, ei ole kunagi selles osas kindel tegija olnud. Tõsi, esmane marsruut oli ka mõeldud ümber Peipsi, praegune aga jääb allapoole Pihkvat.

/Lisatud 21.07
Tänaseks on Leho siiski põhjanaabrite juures tööl ja seega oli tema otsus viisat mitte sisse anda vägagi õigustatud. Mul muidugi kahju et hea semuga koos ei saa minna matkale./

Teema tutvustus.

Plaan minna rattamatkale marsruudil Koidula piiripunkt-> Pihkva-> Novgorod-> Staraja Russija-> Velikie Luki-> Puskinskie Gorõ-> Koidula piiripunkt.

See on selline marsruudi skelett millest kõrvalekalded on pigem teretulnud kui välistatud. Kuna kombeks on, ja suht mõistlik ka, teha kohe alguses rubriik KKK siis siin see on:



1. Miks just selline marsruut?
Mulle on kogu aeg meeldinud venemaa ja kõik sellega seonduv lihtsal, rohujuuretasandil. Venemaa ja venelased "omas mahlas". Selles on midagi head ja ehtsat milles ma siiani ei ole veel pidanud pettuma. Olen saanud pisut maailmas ringi vaadata, päris palju euroopas rännata, eestile ka paar korralikku tiiru peale tehtud- tagumine aeg tutvuda lähimate naabritega.
2. Miks rattaga?
Mulle meeldib.
3. Kus ööbimine?
Kus juhtub.
4. Mis ratastega sõidame?
Minul päevinäinud Scott Tampico, Ennul vist kunagine Leedu-Saksa ühisprojekti vili Panther.
5. Mis varustust kaasas veame?
Igasugust träni nii vähe kui võimalik. Ennu koti sisu ma ei tea, minul elementaarne matkamehe tavaar: Nuga, pealamp, tulemasin, punnivinn, sääsetõrje(Diffusil, seni proovitutest efektiivseim), matkakruus, võileivakarp, alusmatt, õhuke magamiskott, hambahari+pasta, seep ja shampoon(kuskilt hotellist kunagi virutatud, parimad matkale kaasa võtta), fotokas( olympus myy 410, välk ei tööta), 6-kant võtmete komplekt, tagavara sisekumm, expandrid, kondoomid.

Eks täiendan seda varustuse rubriiki kui Ennu koti sisu ka avalikuks tuleb.

/Lisatud 21.07
Siin Ennu deklareeritud varustus:
Pildikas (mälu ropult, ligi giga, saab ka vidikat teha), kell-GPS, pisike raadio (saab kohapeal ilma kuulata, ennustajad annavad pooltel päevadel juba praegu pilvi ja sadu), pisike taskulamp, akud AA ja AAA, luup, autoatlas, 3 tagavara lohvi (2 vanemat, 1 uus), pump töötab autonipliga, mõned võtmed, paar karpi kala, leib, jook, nuga, kahvel, lusikas, avaja, 2 paari riideid, plätud (käin nendega ka ujumas), pardel. Rohkem ei tulegi meelde. Raha ka ja rahakaart. Kõik väiksed ja kerged, olen harjunud võimalikult vähese kraamiga liikuma.
Magamiseks kott ja rullis alusmatt, telki pole kasutanud./